Ei hakka sisse juhatamagi :P kaisin Sydney lahistel Eesti Kylas aktusel konet pidamas. Vaga meeldiv seltskond. Kiitsin ja manitsesin kaashoimlasi. Jagan oma motteid ka teiega.
...
Mul on suur au olla täna siin teie ees. Mida minusugune jõmpsikas Võidupühast või Vabadussõjast ka teab? Kui aus olla, siis pidingi faktide osas väikse ajaloo kordustunni tegema. Kõnes suudaks veel kuidagi aastaarvude lõpud alla neelata, aga tekst pidi ka lehte minema ja trükimust ei andesta midagi.
Veelkord mul on vaga hea meel täna, võidupüha aktusel Thirlmeres, seista teie ees ja jagada oma mõtteid. Kui mul paluti täna siia tulla, mõtlesin, mis võiks olla minu sõnum, kes ma olen sündinud 64 aastat pärast Võnnu lahingut? Ajalugu uuesti ümber jutustada oleks ilmselt lihtne, küllap teate seda kõik minust pareminigi.
Võnnu all ma ise ei olnud, seega ei saa teile seda vahetut tunnet edasi anda. Võtan täna vabaduse käsitleda Võidupüha nii nagu mina seda näen ja tähistan - päeva, kus võtame aja, et tänada kõiki neid, kes on olnud osalised selles, et meil on Eesti Vabariik!
Olles sündinud 1980-ndate alguses on mul olnud võimalus elada Eestis suurte muutuste ajal. Ja väga huvitaval ajal: mitmed rahareformid, rubla-kroon-euro, suurimpeeriumi Nõukogude Liidu lagunemine, Eesti taasiseseisvumine, ühinemine mitmete rahvusvaheliste organisatsioonidega (EL, NATO, OECD) jne. Keerulistel aegadel ja ootamatutes olukordades, kus inimesed on oma nn comfort zonest ehk mugavustsoonist välja lükatud, avaldub nende tõeline pale. Kas hoitakse kokku või joostakse arglikult laiali. Pean tõdema, et vaiksed eestlased, kes tammsaareliku ontlikkusega pigem väikses metsatukas omi tegemisi teeks, on võimelised ühisel rindel suuri asju korda saatma. Ja ütlen seda julgelt, sest olen mõnel korral ise selle tunnistajaks olnud.
1989 aasta augustis toimus MRP 50. aastapäeva märkiv Balti kett, millest võttis osa üle Baltikumi ligi 2 miljonit inimest. Olime perega parajasti Viljandis. Isa ja ema olid otsustanud samuti ketiga Viljandi lähistel ühineda. Kuna tegemist oli siiski rahumeelse demonstratsiooniga kuhu mindi koos peredega võeti ka mind kaasa. Olin ise 6 aastane, aga üsna hea ettekujutusega, mis eesmargiga kogunetakse.
Poliitilise taustaga hoidis mind hästi kursis isa. Vaatasime tihti koos nii vene kui eesti uudiseid ja ajapikku tekkis arusaam, kes kuhu leeri kuulub. NSV Liidu propaganda tegelasi oli isegi nende tausta teadmata telepildis kerge eristada: kole, lärmakas ja venekeelne.
Maletan, et peatusime Viljandis sugulaste juures ja jälgisime TV ja raadio ülekandeid ketist. Tee ääred olid autosid ja rahvast paksult täis, paljud olid tulnud pillidega, et saata rahvuslikke laule, mis tuju üleval hoidsid. Kui väljas juba hämaramaks läks, viidi mind tagasi sugulaste juurde öömajale, kas vanemad veel tagasi ketti läksid, ei mäleta.
Kõnet kirjutades vaatasin internetist dokumentaalkaadreid Balti ketist ja pisarad tulid silma. Aga need ei olnud kurbuse pisarad. Lähikaadris näitas ühte vanatädi, väsinud pilk silmis. Tema käed olid raskest tööst moondunud, nii tugevasti hoidis ta oma hõimukaaslase kaest kinni, olles osa kõige kangemast ketist mida inimsilm on näinud. Väsinud pilgus oli siiski värelev lootusekiir. 50 aastat repressioone ja ajupesu ei olnud suutnud seda kiirt kustutada.
Balti kett oli imetlusväärne solidaarsuse ilming, mis äratas ülemaailmset tähelepanu. See erakordset sünergiat kandev inimkett koos laieneva rahvusvahelise toetusega ajaloofaktide avalikustamisele sundis lõpuks 1989 aasta NSV Liidu Rahvasaadikute Kongressi tunnistama Nõukogude Liidu-Saksamaa lepingud ja salaprotokollid õigustühisteks.
Mitte keegi balti keti korraldajatest ei suutnud uskuda nii laiaulatuslikku osavõttu. Ka kõige hullumeelsemad prognoosid rahvahulga suhtes osutusid kordi väiksemateks reaalsusest. Minu silmis oli Balti kett osa modernsest vabadusvõitluseset ja pean seda suurejoonelist kordaminekut Võidupühal mainimise vääriliseks. Sest meie võitsime!
Kui Balti kett oli näide rahumeelsest meeldetuletusest maailmale, et Baltikum ei ole rahul sellega, mis on juhtunud viimase 50 aasta jooksul, siis igapäevases tänavapildis võis näha vastasleeride süvenevaid pingeid, mis tihti kulmineerusid sugugi mitte rahumeelsetes noortekampade omavahelistes arveteklaarimistes. Hoovipeal suhtlesin palju vanema venna sõpradega, kes olid parajasti just teismeeas ja väga verised Nõukogude Liidu korra peale. Kuulati Nõukogude Liidu vastase sõnumiga punk muusikat ja käidi regulaarselt venemeelsete noorukitega jõudu katsumas. Loobiti üksteist kividega, lähivõitluses kasutati peale rusikate kette ja kaikaid. Populaarseteks viskevahenditeks, näiteks Tallinna kesklinna jõukudel kujunesid kasutatud suured patareid. Tihtipeale tuli kannatanutele kutsuda kiirabi.
1991 aasta jaanuaris, pärast Vilniuse sündmusi, rajati Toompeale barrikaadid. Suured põllukivi kamakad tõsteti kraanadega Komandandi teele ja Falgi teele. Elasin sel ajal südalinnas ning vanalinn, kaasaarvatud Toompea, oli minu lapsepõlve tagahoov, kus teada iga õu ja tänav. 1991 aasta jaanuaris olin juba väike koolipoiss, tervelt kaheksa aastane ja erinevalt võibolla tänapäeva kaheksa-aastasest oluliselt iseseisvam ja seiklushimulisem. Info Toompeale paigaldatavatest barrikaadidest levis üle terve Eesti, kulutulena. Hoolimata ema manitsustest ja võimalikust tankirünnaku ohust Toompeale oli meil tingimata tarvis minna asja uurima, et veenduda barrikaadide eheduses. Alles aastaid hiljem saan aru ema murest ja pahameelest, et keelutsoonis ronimist harrastasime. Oli ju Leedus tänavatel vahetult verd valatud!
Kui 1991 aasta augustis kutsus Vabariigi vastloodud valitsus eestlasi üles Toompead ja teletorni kaitsma, siis võeti kuulda ja moodustati ühine kaitseliin. Noored pereisad, reservohvitserid, kel vähegi julgust suundusid valitsuse palvel strateegilisi objekte valvama. Kodudes oldi kogunenud telerite ja raadiote ette, hoides hinge kinni, et ülekanded ei katkeks, mis oleks tähendanud vaid üht!
16 aastat hiljem 2007 aasta aprilli 'pronksmehe' rahutuste ajal oli valitsuse strateegiaks säilitada rahu ja lasta professionaalidel mässajatega tegeleda. Oli ju Venemaa eesmärgiks Tallinna tänavatele ohjeldamatut anarhiat külvata lootuses, et korrakaitse üksused kaotavad olukorra üle kontrolli ja valitsus toob tänavatele kaitsevae. See oleks andnud Venemaa valitsusele väga hea ettekäände kaasata vene kodanike kaitseks oma sõjavägi. Ei taha siit enam edasi mõeldagi.
Mis ma tahan sellega öelda. Eestlased hoiavad kokku ja hoiavad vajadusel ka tagasi! Tark ei torma. Järelikult on aastate pikkune Kaval-Antsu ja Vanapagana mängimine suure naaberriigiga meie riigijuhtidele nii mõndagi õpetanud. Rahvaarvult väiksed, aga vaimult suured! Meie võit! Tuleb tähistada, teeme seda täna, Võidupühal.
Võit Vabadussõjas oli rahva vaimu võit ebakindluse ja hirmu üle. Võimalikku agressorit ei heiduta meie rahvaarv ega absoluutarvudes väike armee. Heidutab hoopis arusaam, et rahvas on valmis oma riiki kaitsma ning oskab seda vajaduse korral ka teha. Et rahvas hakkab vajadusel vastu. 2007 aasta aprilli rahutustes pääses Eesti tänu sellele, et hoidsime ennast tagasi ja ei läinud provokatsioonidega kaasa. 1919 aastal oli ainuõige näidata vaenlastele meie kaitsetahet ning lähtuda Laidoneri strateegiast - parim kaitse on rünnak!
Kallid saalisviibijad, teil on olnud au ja suur vastutus rasketel aegadel kanda edasi meie keelt ja kultuuri. 50 aastat olite meile moraalseks toeks ja justkui vanemaks vennaks kellele võib alati kindel olla. See, et teie või teie vanemad olid sõja tõttu sunnitud oma kallist kodust lahkuma, on ühtepidi paremini aidanud elus hoida eesti kultuuri, sest nüüd on meie juured pea igal kontinendil ja Eesti kultuur on meie sisemine, viimane ja kõige olulisem kaitseliin.
1919 aasta 23. juuni võit Saksamaa üle Võnnu all tähistab tänapäeval kõiki võitlusi, mida on peetud Eesti iseseisvuse nimel, meenutatakse neid, kes on andnud oma panuse Eesti vabaduse eest. Ühtlasi antakse järeltulevatele põlvedele edasi vabaduse tuli, mida keerulistel aegadel ühiselt turvata tuleb. President Lennart Meri on öelnud, et vabaks kasvamine nõuab aega. Anname aega!
Meil kõigil nii Austraalias kui ka Eestis lasub suur vastutus oma kodumaa ees. Kas suudame järgmise põlvkonna ja sellele järgnevad põlvkonnad eestlasi kasvatada vaba riigi väärilisteks, tugevateks ja terveteks kodanikeks, kes mõistavad seda, millise hinnaga on võidetud vabadus ja kui kergelt võib taas kustuda vabaduse leek tõrvikus.
Me ei tohi lasta järeltulevatel põlvedel unustada neid võite, neid olulisi pöördepunkte, mis lubavad meil täna siin Võidupüha tähistada. Olgu Võidupüha igal aastal meeldetuletuseks, et hetkekski ei tohi kaotada valvsust ja võtta vabadust iseenesest mõistetavana!
Elagu Võidupüha, elagu Eesti Vabariik!
0 comments:
Post a Comment