TeamEstoniaDoingAustralia

Voidupyha motteid..

2011-06-21T06:29:00.000-07:00

Ei hakka sisse juhatamagi :P kaisin Sydney lahistel Eesti Kylas aktusel konet pidamas. Vaga meeldiv seltskond. Kiitsin ja manitsesin kaashoimlasi. Jagan oma motteid ka teiega.

...

Mul on suur au olla täna siin teie ees. Mida minusugune jõmpsikas Võidupühast või Vabadussõjast ka teab? Kui aus olla, siis pidingi faktide osas väikse ajaloo kordustunni tegema. Kõnes suudaks veel kuidagi aastaarvude lõpud alla neelata, aga tekst pidi ka lehte minema ja trükimust ei andesta midagi.

Veelkord mul on vaga hea meel täna, võidupüha aktusel Thirlmeres, seista teie ees ja jagada oma mõtteid. Kui mul paluti täna siia tulla, mõtlesin, mis võiks olla minu sõnum, kes ma olen sündinud 64 aastat pärast Võnnu lahingut? Ajalugu uuesti ümber jutustada oleks ilmselt lihtne, küllap teate seda kõik minust pareminigi.
Võnnu all ma ise ei olnud, seega ei saa teile seda vahetut tunnet edasi anda. Võtan täna vabaduse käsitleda Võidupüha nii nagu mina seda näen ja tähistan - päeva, kus võtame aja, et tänada kõiki neid, kes on olnud osalised selles, et meil on Eesti Vabariik!

Olles sündinud 1980-ndate alguses on mul olnud võimalus elada Eestis suurte muutuste ajal. Ja väga huvitaval ajal: mitmed rahareformid, rubla-kroon-euro, suurimpeeriumi Nõukogude Liidu lagunemine, Eesti taasiseseisvumine, ühinemine mitmete rahvusvaheliste organisatsioonidega (EL, NATO, OECD) jne. Keerulistel aegadel ja ootamatutes olukordades, kus inimesed on oma nn comfort zonest ehk mugavustsoonist välja lükatud, avaldub nende tõeline pale. Kas hoitakse kokku või joostakse arglikult laiali. Pean tõdema, et vaiksed eestlased, kes tammsaareliku ontlikkusega pigem väikses metsatukas omi tegemisi teeks, on võimelised ühisel rindel suuri asju korda saatma. Ja ütlen seda julgelt, sest olen mõnel korral ise selle tunnistajaks olnud.

1989 aasta augustis toimus MRP 50. aastapäeva märkiv Balti kett, millest võttis osa üle Baltikumi ligi 2 miljonit inimest. Olime perega parajasti Viljandis. Isa ja ema olid otsustanud samuti ketiga Viljandi lähistel ühineda. Kuna tegemist oli siiski rahumeelse demonstratsiooniga kuhu mindi koos peredega võeti ka mind kaasa. Olin ise 6 aastane, aga üsna hea ettekujutusega, mis eesmargiga kogunetakse.

Poliitilise taustaga hoidis mind hästi kursis isa. Vaatasime tihti koos nii vene kui eesti uudiseid ja ajapikku tekkis arusaam, kes kuhu leeri kuulub. NSV Liidu propaganda tegelasi oli isegi nende tausta teadmata telepildis kerge eristada: kole, lärmakas ja venekeelne.

Maletan, et peatusime Viljandis sugulaste juures ja jälgisime TV ja raadio ülekandeid ketist. Tee ääred olid autosid ja rahvast paksult täis, paljud olid tulnud pillidega, et saata rahvuslikke laule, mis tuju üleval hoidsid. Kui väljas juba hämaramaks läks, viidi mind tagasi sugulaste juurde öömajale, kas vanemad veel tagasi ketti läksid, ei mäleta.

Kõnet kirjutades vaatasin internetist dokumentaalkaadreid Balti ketist ja pisarad tulid silma. Aga need ei olnud kurbuse pisarad. Lähikaadris näitas ühte vanatädi, väsinud pilk silmis. Tema käed olid raskest tööst moondunud, nii tugevasti hoidis ta oma hõimukaaslase kaest kinni, olles osa kõige kangemast ketist mida inimsilm on näinud. Väsinud pilgus oli siiski värelev lootusekiir. 50 aastat repressioone ja ajupesu ei olnud suutnud seda kiirt kustutada.

Balti kett oli imetlusväärne solidaarsuse ilming, mis äratas ülemaailmset tähelepanu. See erakordset sünergiat kandev inimkett koos laieneva rahvusvahelise toetusega ajaloofaktide avalikustamisele sundis lõpuks 1989 aasta NSV Liidu Rahvasaadikute Kongressi tunnistama Nõukogude Liidu-Saksamaa lepingud ja salaprotokollid õigustühisteks.

Mitte keegi balti keti korraldajatest ei suutnud uskuda nii laiaulatuslikku osavõttu. Ka kõige hullumeelsemad prognoosid rahvahulga suhtes osutusid kordi väiksemateks reaalsusest. Minu silmis oli Balti kett osa modernsest vabadusvõitluseset ja pean seda suurejoonelist kordaminekut Võidupühal mainimise vääriliseks. Sest meie võitsime!

Kui Balti kett oli näide rahumeelsest meeldetuletusest maailmale, et Baltikum ei ole rahul sellega, mis on juhtunud viimase 50 aasta jooksul, siis igapäevases tänavapildis võis näha vastasleeride süvenevaid pingeid, mis tihti kulmineerusid sugugi mitte rahumeelsetes noortekampade omavahelistes arveteklaarimistes. Hoovipeal suhtlesin palju vanema venna sõpradega, kes olid parajasti just teismeeas ja väga verised Nõukogude Liidu korra peale. Kuulati Nõukogude Liidu vastase sõnumiga punk muusikat ja käidi regulaarselt venemeelsete noorukitega jõudu katsumas. Loobiti üksteist kividega, lähivõitluses kasutati peale rusikate kette ja kaikaid. Populaarseteks viskevahenditeks, näiteks Tallinna kesklinna jõukudel kujunesid kasutatud suured patareid. Tihtipeale tuli kannatanutele kutsuda kiirabi.

1991 aasta jaanuaris, pärast Vilniuse sündmusi, rajati Toompeale barrikaadid. Suured põllukivi kamakad tõsteti kraanadega Komandandi teele ja Falgi teele. Elasin sel ajal südalinnas ning vanalinn, kaasaarvatud Toompea, oli minu lapsepõlve tagahoov, kus teada iga õu ja tänav. 1991 aasta jaanuaris olin juba väike koolipoiss, tervelt kaheksa aastane ja erinevalt võibolla tänapäeva kaheksa-aastasest oluliselt iseseisvam ja seiklushimulisem. Info Toompeale paigaldatavatest barrikaadidest levis üle terve Eesti, kulutulena. Hoolimata ema manitsustest ja võimalikust tankirünnaku ohust Toompeale oli meil tingimata tarvis minna asja uurima, et veenduda barrikaadide eheduses. Alles aastaid hiljem saan aru ema murest ja pahameelest, et keelutsoonis ronimist harrastasime. Oli ju Leedus tänavatel vahetult verd valatud!

Kui 1991 aasta augustis kutsus Vabariigi vastloodud valitsus eestlasi üles Toompead ja teletorni kaitsma, siis võeti kuulda ja moodustati ühine kaitseliin. Noored pereisad, reservohvitserid, kel vähegi julgust suundusid valitsuse palvel strateegilisi objekte valvama. Kodudes oldi kogunenud telerite ja raadiote ette, hoides hinge kinni, et ülekanded ei katkeks, mis oleks tähendanud vaid üht!

16 aastat hiljem 2007 aasta aprilli 'pronksmehe' rahutuste ajal oli valitsuse strateegiaks säilitada rahu ja lasta professionaalidel mässajatega tegeleda. Oli ju Venemaa eesmärgiks Tallinna tänavatele ohjeldamatut anarhiat külvata lootuses, et korrakaitse üksused kaotavad olukorra üle kontrolli ja valitsus toob tänavatele kaitsevae. See oleks andnud Venemaa valitsusele väga hea ettekäände kaasata vene kodanike kaitseks oma sõjavägi. Ei taha siit enam edasi mõeldagi.

Mis ma tahan sellega öelda. Eestlased hoiavad kokku ja hoiavad vajadusel ka tagasi! Tark ei torma. Järelikult on aastate pikkune Kaval-Antsu ja Vanapagana mängimine suure naaberriigiga meie riigijuhtidele nii mõndagi õpetanud. Rahvaarvult väiksed, aga vaimult suured! Meie võit! Tuleb tähistada, teeme seda täna, Võidupühal.

Võit Vabadussõjas oli rahva vaimu võit ebakindluse ja hirmu üle. Võimalikku agressorit ei heiduta meie rahvaarv ega absoluutarvudes väike armee. Heidutab hoopis arusaam, et rahvas on valmis oma riiki kaitsma ning oskab seda vajaduse korral ka teha. Et rahvas hakkab vajadusel vastu. 2007 aasta aprilli rahutustes pääses Eesti tänu sellele, et hoidsime ennast tagasi ja ei läinud provokatsioonidega kaasa. 1919 aastal oli ainuõige näidata vaenlastele meie kaitsetahet ning lähtuda Laidoneri strateegiast - parim kaitse on rünnak!

Kallid saalisviibijad, teil on olnud au ja suur vastutus rasketel aegadel kanda edasi meie keelt ja kultuuri. 50 aastat olite meile moraalseks toeks ja justkui vanemaks vennaks kellele võib alati kindel olla. See, et teie või teie vanemad olid sõja tõttu sunnitud oma kallist kodust lahkuma, on ühtepidi paremini aidanud elus hoida eesti kultuuri, sest nüüd on meie juured pea igal kontinendil ja Eesti kultuur on meie sisemine, viimane ja kõige olulisem kaitseliin.

1919 aasta 23. juuni võit Saksamaa üle Võnnu all tähistab tänapäeval kõiki võitlusi, mida on peetud Eesti iseseisvuse nimel, meenutatakse neid, kes on andnud oma panuse Eesti vabaduse eest. Ühtlasi antakse järeltulevatele põlvedele edasi vabaduse tuli, mida keerulistel aegadel ühiselt turvata tuleb. President Lennart Meri on öelnud, et vabaks kasvamine nõuab aega. Anname aega!

Meil kõigil nii Austraalias kui ka Eestis lasub suur vastutus oma kodumaa ees. Kas suudame järgmise põlvkonna ja sellele järgnevad põlvkonnad eestlasi kasvatada vaba riigi väärilisteks, tugevateks ja terveteks kodanikeks, kes mõistavad seda, millise hinnaga on võidetud vabadus ja kui kergelt võib taas kustuda vabaduse leek tõrvikus.

Me ei tohi lasta järeltulevatel põlvedel unustada neid võite, neid olulisi pöördepunkte, mis lubavad meil täna siin Võidupüha tähistada. Olgu Võidupüha igal aastal meeldetuletuseks, et hetkekski ei tohi kaotada valvsust ja võtta vabadust iseenesest mõistetavana!

Elagu Võidupüha, elagu Eesti Vabariik!

2010-04-25T19:51:00.000-07:00

Sydneys elavad parkides vaiksed armsad opossomid, Canberras kohtusin pargis jalutades hoopis huvitavat isendit. Alaskal on seadusega keelatud pildi tegemise eesmargil krisli karu talveunest aratada, Kadrioru pargis on yleval hoiatavad sildid ryndavatest oravatest, Canberras ei teavitanud mind miski parkides valitsevast ohust. ..ta nagi nii nupsu valja, ei saanud lihtsalt m88da jalutada, aga oleks pidanud...

2010-04-20T19:34:00.000-07:00

Miks peaks WC-s ara kaima enne j6usaali mitte parast!

2009-11-06T21:41:00.000-08:00

Sindi ooperimaja

Miks peaks WC-s ara kaima enne j6usaali mitte parast!

K6igepealt tanan k6iki, kes minu poolt haaletasid! Seekord usaldati mind rohkem kui eelmistel valimistel, nimelt andis oma haale mulle tervelt 17 inimest. 17 haalega seekord volikokku ei paasenud, sestap tuli siin mail ringi kaeda, kust leib lauale tuua. Eestis puhkusel olles 6nnestus meil Tupsuga merekoolis omandada rahvusvahelised madruse paberid, mis kulusidki marjaks ara. Kui peale kahte korda CV isiklikult koheletoimetamist meid ikka intervjuule ei palutud, otsustasime end ise vestlusele kutsuda. Syydimatus viis sihile, ning alustasime juba jargmine paev t88d, Sydney Harbori k6ige suuremal vaike kruiisilaeval madrus/stjuuarditena. http://www.captaincook.com.au/home.asp?pageid=5562BD355DD2416E&fleetid=0E108606384D5591&mgid=185.

Uhke vormiriietus ja hostelid vallutanud saksa insenerid ajasid meid vagisi endale Sindis valjapeetumat elupinda otsima. Uus kodu on Pitt St. Sydney kesklinnas, mina 13 korra paal, Tups 31 korrusel. Kuna ma k6rgust kardan, siis ei julge Tupsule kylla minnagi, sestap kohtumegi pigem 6,7 korrusel asuvas j6usaalis v6i saunas. Uhtlasi on meie kasutada korralik 20 meetrine bassein, mullivann, squashivaljak, pinksi laud ja BBQ area.

Minul on 6nn jagada oma tuba kahe Korea vennaga, kes yhtlasi jagavad ka voodit, ma siiralt loodan, et nad t6epoolset on vennad nagu nad vaidavad. Minu jaoks on nad k6ik Jacky Channid :) Peris 66vastav oleks kogeda aasia gei pornot live's k6rval voodis. Sellisel juhul ei oleks minugi kann kaitstud ja ohutusmeetmena tuleks igal 6htul padi kanni kylge teipida. Eriti v6luv marklaud olen ma perse-vendadele pubist koju tulles, kui mul kombeks end taiesti alasti koorida ja suu lahti ramedalt norsata. Vibratsioon mida minu kurk norskamise ajal suudab pakkuda ei jataks yhtki pepu-venda yksk6ikseks :) Raagin siin kyll tinglikus k6neviisis, aga mine sa tea, ehk polegi enam tagant poolt syytu, aasia mehe uhkus pole just suurem asi. V6ibolla ma lihtsalt ei tunne, kui nad kordam88da mind ara kasutavad, hommikul kummardavad viisakalt sara silmis"good morning Tom"

Olen palju uut 6ppinud aasia tavade ja kommete kohta. Naiteks tavaline hambapesu ei piirdu ainult hammaste, igemete ja keelega vaid hari on vaja toppida nii sygavale kurku, et okserefleksist keha vappuma hakkab. Jes, Koreas on kombeks ka mandleid harjata!

Nyyd aga vastus pystitatud kysimusele. Suurem osa teist, kallid blogilugejad, lootsid sisimas, et ma end j6usaalis tais lasin-'suurest pingutusest andis sulgurlihas jargi', m6tlesite endamisi. Pean teile ses osas pettumuse valmistama. Lugu nimelt jargmine.

Peale j6usaalis kaimist laksin WC-sse, nautisin aega iseendale. Istusin pikalt, lugesin kahhel plaate p6randal, p6rnitsesin suurt veeloiku dushi kabiini ees ja t6desin, et oleks dushimatti tarvis. T6usin pysti, lasin vett aga pott vajas veel lisa hoolitsust. Haarasin harja ja hakkasin usinalt kyyrima. Olles aga asja tulnud j6usaalist, siis ei olnud 6blukesest peldikuharjast minu ylespumbatud torsole vastast mispeale viimane praksatades pooleks laks. Made in China, lugesin pihkujaanud 1/3 kaepidemelt. No m6ni ime, et tegemist ei olnud profi t88riistaga, viimati, kui Hiina Vahvavabariigis kaisin, ei olnud seal WC-s pottegi, auk oli ainult maa sees, mille k6rvale sobiks pigem labidas, kui hari. Anyways, kirusin tervet mandriaasiat ja laksin poodi uue harja ja yhtlasi ka dushi mati ostingule.

PS! Olge korralikud lapsed, pakapikud on juba liikvel!

Valimistest!

2009-10-15T20:38:00.000-07:00

Hahaa, tehke jargi! Arvasite, et olen Austraalias? Teil on 6igus :) Leidke pildilt k6ige nagusam kandidaat :)

Need kes veel ei tea, siis sel pyhapaeval 18. oktoobril toimuvad kohalike omavalitsuste valimised. Ei jata saarane suursyndmus yksk6ikseks ka teie armastatud blogitegelasi. Kas minna haaletama? Miks minna haaletama? Mis ma selle eest saan? jne

"Oh ma ei tea, krt pyhapaeval on kindlasti pohmakas ja valimisjaoskonnad pannakse juba a la viiest kinni, ma ei ole selleks ajaks veel tervenisti voodistki pysti saanud, pealegi mis see minu haal ikka muudab". Kas tuleb tuttav ette. Kui JAH, siis otsige abi Anti Liivi juurest, las teeb systid ara.

Valima minnakse erinevatel p6hjustel, samuti jaetakse valimatata erinevatel p6hjustel. Tylgastava valimisreklaami yledoos on kahtlemata yks domineerivamaid argumente, miks jaetakse oma kodaniku kohus taitmata.

Tuleb aru saada oma rollist, kui valija. Igal haalel on v6rdne kaal. Harva saate olla presidendi, linnapea v6i Anu Saagimiga samas kastis.(piltlikult kastis, viidates India kasti systeemile, v6iks isegi hoobelda ja 8elda, Saagimiga samas kirikus) Nooremale lugejaskonnale teen igaks juhuks hiljem naite Liis Lassiga ja vanemale generatsioonile piisab Eve Kivi mainimisest, et vanaharradel veri peast valguks ja daamid kogu vere just vastupidiselt pahe pumpaks, et kadedusest punastada. Eks mingis eas daamidel tulebki kasuks kogu aeg end pisut piinlikult ja patusena tunda, tagamaks tervislikuma ja loomulikuma jume kui mistahes jumestuskreemid ja p6sepunad suudavad pakkuda. K6rvalnahtudena v6ib kaasneda kolleegide uudishimu kergelt litsaka aura vastu. Oi ei, kas t6esti tema! Poleks iial uskunud. Liigse punetuse korral v6idakse kahtlustada hommiku kohvi k6rval brandi kuritarvitamist, halvemal juhul l88vet.

Argem olgem nii kitsarinnalised. Ei maksa end lendu lastud lubadustest lollitada lasta. Annan siinkohal paar napunaidet nn. syytutele valijatele, kes on otsustanud sel korral haaletamise tee esimest korda ette v6tta.

Laias laastus on valida kolme suuna vahel: parem, vasak ja keskmine.

Parempoolsed hoolitsevad klassikaliselt j6uka eliidi eest, alandades makse, kasvatades yhiskonnas ebav6rdsust ja liigset polariseerumist. Vihje, kui figureerid tihtipeale seltskonna ajakirjanduses v6i saja Eesti rikkaima inimese nimekirjas, siis vali reformistid, sest oled yks neist ja omi hoitakse!

Vasakpoolsete eesmargiks on suurendada kesklassi, andes k6igile v6rdsed v6imalused taisvaartusliku elu elamiseks. Vihje, kui sa ei ole superstaar vaid tavaline maksumaksja, kes vaartustab kindlustunnet ja turvalisust, siis vali Sotsiaaldemokraadid.

Keskmine valik on kindlasti m6nel puhul 6igustatud, hetkel ei tule yhtegi head naidet :) ah jaa, kui oled kibestunud penskar, kes helistab raadiosse ja kirub riiki, ning n6uab parlamendi liikmete palkade vahendamist, siis vali Keskerakond! PS! Lugejatele tuttav Igor Mang on samuti keskerakonna austatud liige. Jou jou jou vali Mang, mitte Lang!

Harva antakse v6im rahva katte. Tore on vaadata, kuidas valimiste eel m6ned, muidu ylbed ja ennasttais, rahvasaadikud malbeteks muinasjututegelasteks kehastuvad. K6ik tahavad olla printsid ja printsessid. Isegi rahvale jagatud 6unad ei parine kurjalt v66rasemalt. Kuid peale 6unte on korvi kogunenud ka arvestataval maaral pori, mida kombekohaselt konkureerivale 'kuningriigile' meedia vahendusel katapulteeritakse. Ja tegemist ei ole kaugeltki mitte ravimudaga!

Me peame k6ik minema valima! Kasv6i selleparast, et kui valimistulemused on avalikuks tehtud ja k6ik on ikka sama persses, oleme vahemasti enda vastu ausad olnud ja k6ik v6imaliku teinud. Saame rahulikuma sydamega magada ja kui tahame poliitikuid kiruda, siis v6ime teha seda 6igustatult, sest oleme oma kodaniku kohuse taitnud aga sittagi pole muutunud.

Me peame k6ik minema valima, et valimistulemused kajastaksid k6igi arvamust ja visiooni oma kogukonna parendamisel. Arva, kas "kibestunud penskar" laheb valima? Jah, sest see on ainuke sissekanne tema aasta agendas. Ja kas me tahame, et valimistulemused kajastaksid kibestunud inimeste visiooni? Ei, me tahame, et ka meie varske arvamus oleks arvesse v6etud, sest ka meie elame selles kogukonnas ja kauem, kui tagurlikud entusiastid!

Valige valimised!

Hoiatus lapsevanematele!

2009-09-17T21:30:00.000-07:00

Kui vanakooli seltskond oli harjunud nagema Hannibal Smithi A-Ryhmast koletise kostyymis veest valja komberdamas, siis nii nagu on ajad muutunud nii ka koletised.

Noored emad ja isad. Arge jatke oma pisiperet jarelvalveta!Kumb neist on Tupsu?

Kuidas Tups Lulla-Heinole muljet tahtis avaldada

2009-09-17T21:15:00.000-07:00

Lugu juhtunud yks viisteistkymmend aastat tagasi Ida-Virumaal J6hvi kandis, kus Tupsul kombeks suviti vanavanemate juures koolivaheaega veeta. Lulla-Heino, nyydseks juba Mulla-Heino,(olgu muld talle toitev) olnud vanavanemate hea peretuttav, kui mitte miskit liini pidi sugulanegi ehk.

S6itnud Tups enda uue punase ereljukas-9-ga pea pysti ja juuksed tuules vahvalt lehvimas, kui marganud eemalt Lulla-Heinot tema suunas patseerimas. Muidu oleks ehk kohtumine piirdnud p6gusa tervitusega, kuid mitte sel korral.

Nimelt oli Tups just oma erekale (siinkohal pean silmas siiski jalgratast ereljukas-9't) uue ja v6imsa dynamo ostnud ning selle isiklikult (vanaisa abiga) ratta kahvli kylge kinnitanud ja juhtmedki esilaternani vedanud. Sellisest suursyndmusest pidi teavitama vahemasti 3/4 J6hvi rahumeelsest rahvast. Kuna pressiteateni asi ei j6udnud otsustas Tups personaalselt igale kodakondsele oma dynamo v6imsust ja pimestavat laterna helki demonstreerida.

Nyyd tuleb taas mangu Lulla-Heino, kes juhtus just, sel "paikselisel" eestimaa suvepaeval, Tupsu tulevargi promoringi vahetusse lahedusse. Egas tol ajal lihtsaid asju ei olnud poes myygil, kyllap ei olnud kombeks toota tarbijas6bralikke vidinaid. Ergonoomika ja praktilisus ei kajastunud yheski viisaastaku plaanis. Miks peaks dynamo kuidagi lihtsamalt vastu ratast kaima, kui mitte manuaalselt. Enamjaolt s6idu ajal siis varbaga tagant aidates, minu maletamist m88da. Aga mida ka mina tean. Aga Tups teadis tapselt.

Kindel plaan oli Lulla-Heinole v6imalikult lahedale vandata ja seejarel kiire ja osava liigutusega dynamo aktiveerida ning pimestav kiir Heinole silma suunata. K6ik ainult eesmargiga heale peretuttavale muljet avaldada. Tehtud, m6eldud, v6iks siinkohal sarkastiliselt lisada.

K6ik tundus sujuvat esialgu plaaniparaselt. Lulla-Heino k6mpis pahaaimamatult Tupsu p6rgumasina suunas ja Tups oli valmis, suur varvas vastu dynamot. "Ainult m6ni meeter veel ja kyll ta siis naeb ja siis m6nda aega ei nae" m6tles Tups omakeskis.

Oligi hetk kaes, Tupsu suur varvas tegi kiire ja tugeva liigutuse, t6ugates dynamo-rullikut rehvi suunas, kuid oh hada... Erutusest ja liigsest adrenaliinist pakatav Tups oli nihutanud inimv6imete piire ja j6uliselt dynamo hoopis esiratta kodaratesse lykanud. Edasi juhtus k6ik fyysika seadustega koosk6las. Esiratas blokeerus, aga Tupsu momentumit see pidurdada ei suutnud, mispeale Tups suure kaarega Lulla-Heino ette asfaldile prantsatas. Kui Tups hetk hiljem endale pildi uuesti ette sai ja verise naoga Lulla-Heinole otsa vaatas, oli viimane muljetavaldavalt hammeldunud. Tehtud! Mulje avaldatud.

Siinkohal tahaksin noormeestele sydamele panna, et kui on plaanis oma kallimale muljet avaldada, siis tihtipeale ei piisa lillekimbust v6i k6rvar6ngastest - 6ppige meistritelt!

PS! Tupsul olla veel olnud ka kaugelt pidi sugulaseks Viiuli-Elsa aga temast juba jargmine kord pikemalt.

Tervitades, Onu Remus

America, fuck yeah!

2009-09-16T23:08:00.000-07:00

Kuna selle aasta parlisaak osutus Team Estoniale vaga tulusaks, otsustasime koos Eesti riigile ola alla panna ning labi turismi ja meelelahutuse kodumaa pinnal viie nadala jooksul suuremate probleemideta suuremast osast rahast lahti saada. Tegemisi soosisid nii ilm kui ka sobrad. Peale viit nadalat oli aga aeg taaskord saabuvale sygisele nagemist ytelda, seljakotilt tolm maha pyhkida ning labi Rootsi, Qatari ja Singapuri Austraaliasse tagasi lennata. (Tom pyhkis tolmu koolikotilt, sest tema reisib ymber maailma sokipaari, mykude ja ainevahetust kiirendavate tablettidega). Juba Rootsi naitas, et kyllap tuleb ka see reis suhteliselt seiklusterohke. Nimelt onnestus meil sama paeva ohtul keset kiiret kolimisprotsessi yhes kortermajas lifti kinni jaada (vasakul) ning sellega kogu rasket fyysilist tood esimeselt kolmandale korrusele poole tunni jooksul torpeteerida.

Edasi ootas seitsmetunnine lend Qatari. Selle aja jooksul oli vahemalt yhel meist vaja lennupileti hinda mingilgi maaral kompenseerida ning Dohasse joudsime vaga roomsas meeleolus. Yks selleparast, et lennupileti eest makstud suur summa oli joodud veinide ja viskide ja konjakite ja rummide toimel vahenenud ning teine, kuna esimene tundis ennast vaga hasti (heade sopradena elame teineteisele alati kaasa). Lennujaamad on oma olemuselt igavad. Kui just... Nagu meile kombeks saanud, yritame ennast igavates paikades ja olukordades riigi poolt pakutava tsirkuseta ise lobustada. Onneks on meie iseloomu lennujaamade projekteerimisel arvesse voetud ning nendesse taxfree poed ehitatud. Poes saime teada, et uudistoode toonikvein on muuhulgas hea ka vereringele ning oma tervise eest hoolt kandvate meestena oli valik lihtne. Mingil hetkel voisidki lennujaamas ringiuitavad inimesed margata minust veidi lyhemat europiidi veest tilkuva peaga meeste wc-st inva wc-sse jooksmas kulpjas peopesas pyydlikult vedelat seepi hoides. Selgus, et mu sober oli otsustanud ranges islamiriigi lennujaamas inva wc-ss dussi alla minna kasutades selleks poti korval paiknevat pideed.

Austraaliasse joudes otsustasime yheskoos, et hoiame monda aega baaridest ja klubidest eemale. Selle mone aja all pidasime silmas no umbes paari nadala pikkust perioodi. Plaan oli kiirelt Darwinist idakalda suunas soitma hakata ning ennast taas natuke lodvemaks lasta siis kui molemal uus tookoht valja vaadatud. Naljakas on see, et sellel hetkel me seda juttu siiralt ka uskusime. Igal juhul votsime auto ning lahkusime Darwinist. Umbes saja kilomeetri moodudes ja radiaatori vooliku purunedes suure kuumuse tottu todesime, et vigu voib olla vaid kaks. Esimene ja vahemusutav oli see, et meie auto radiaator voib olla ummistunud. Teine ja palju loogilisem pohjus oli see, et me lihtsalt ei jatnud Darwiniga viimast korda hyvasti ja plaanisime kiirelt sealt pogeneda. Igal juhul soitsime aeglaselt linna tagasi ja laksime ohtul valja. Ja nii igaks juhuks puhastasime survepesuga ka radika. Ja auto pole veel nii hasti vuranud.

Pikemalt jaime pidama Cairnsis. Kaisime edasijoudnute sukeldumiskursustel ning tegelesime totaalse muutumisega Austraalia moodi. Kuna Cairnsi ooelu soosib naissugu pakkudes neile tasuta jooke, on loogiline, et diskrimineerimisele tuleb vastu hakata ning ennast naiseks riietuda. Cairnsis jagasime paar ood yhte hotellituba ka kahe ameeriklasega. Olles pohimees Walkerile Texase rangeri tunnusmeloodiat laulnud, saime kiirelt sopradeks. Walker vana kavalpea otsustas aga meie soprust kurjalt ara kasutada ning joi viimasel ohtul ennast konkreetselt purju. Mulle tundus, et Walker tunnetab siiski oma piiri sest varsti ronis ameeriklane oma ylemisele narile ning uinus. Nii poole tunni moodudes kuulsin aga paris kova mytakat. Sellist, mida tekitab umbes kaheksakymne kilone tomp nii kake meetri korguselt kovale pinnasele kukkudes. Mone aja parast tousis Walker maast pysti, nojatus vastu Tomi voodit ning kuses ennast tais. Kyllap ei meeldinud talle lombis paljajalu pikalt seista ning ettevotlikult otsustas Walker tagasi voodisse ronida. Sedapuhku aga enam mitte enda, vaid Tomi omasse. Onneks sain Tomi, kes veel linnapeal, enne kojujoudmist hoiatada. America, fuck yeah.

Jargmises loigus votame lyhidalt kokku viimase nadala suuremad syndmused... (tahtsin lihtsalt korraks selle politseikroonika kuti moodi k6lada). Aga igaljuhul:
Tomi vasak jalg on Itaalia yhe rikkama, Ferrari perekonna uksevahelt sisse vaatamas.
Meie autol loodi taas aken sisse ja taas varastati ara vaid Tomi tyhi seljakott. Ausalt mis kurat minu seljakotil viga on et seda ei tahetud.
Paar paeva tagasi yristas Tom yhes pisikeses bensiinijaamas teepeal faasanit autosse meelitada. No et oleks toredam soita ja et ehk kolbab syyagi. Ja siis teisel paeval yhel troopikasaarel, kus suure Landcruiseriga ringi rallisime, yritas ta sama dingoga teha. Eesti on oma superstaari leidnud.

YMCA

2009-02-25T01:09:00.000-08:00

Kaks nadalat tagasi lendasin Darwinist Nhulunbuy`sse uue parlifirma parlifarmi. Kuna minu endile leivaisa ei suutnud mulle kiirelt tood tagada, seadsin sammud teise kompanii kontorisse, kus minusugune suurte kogemustega parlur kohe toole vormistati:). Senini olen oma otsusega rohkemgi kui rahul ning pyyan oma esimese 6 nadalase vahetuse vaid erilubadega kylastataval aborigeenide polismaal Australaalia pohjatipus vastu pidada. Nagu oeldud, kaks nadalat on juba seljataga, neli veel ees.

Kui ma yleeelmisel neljapaeval Nhulunbuy`sse joudsin, ootas mind ees laev, kes mu yhes kogu meie farmiperele moeldud soodava ja joodava kraamiga ca nelja tunniga farmi loksutas. Esimesena sain tuttavaks laeva skipperiga (kapten). Teineteisele vooraste inimestena asetses meie vahel loomulikult jaakirme, mida Bret kiirelt lohkuma asus. Kapten selgitas, et oma partneriga parlifarmis tootamisest ei tule mitte midagi head valja. Eelmisel aastal tootas samas laevas kokana tema austraalia-uus-meremaa juurtega tydruk, kes tal lopuks yhest hambast poole valja loi. Selle neiuga loppaeve tehtud, otsustas Bret onne proovida jargmise tuttavaga. Austraalia-aasia juurtega tytarlapsega ei lainud ka paremini, sest too murdis Breti samast hambast teise poole. Ei maksa segavereliste tydrukutega lahedasi suhteid luua teadis elutark mees raakida. Meievaheline jaa oligi murtud.

Nyydseks on vast juba koik lugejad aru saanud, miks ma seda blogi ja neid lugusid hetkel yldse kirjutan. Et teie motteid ylemuse viimasest e-kirjast eemale viia? Kindlasti mitte. Asi lihtsalt selles, et vanad lood (eelmine blogi) ununevad uute valguses. Sellistel hetkedel on hea kui tagataskust vaatab valja moni lugu, mida nyyd jutustada.

Monda aega tagasi Darwinisse joudes avastasime, et seoses meeletute rahvamassidega mandri pohjaosas oli paris raske kiirelt elukohta leida. Olles labi kamminud nii monedki hostelid otsustasime probleemi lahendada meile omase aktiivsuse ja tosidusega ning suundusime seljakotid seljas lahimasse pubisse. Koik teavad ju, et parimad ideed synnivad kas siis just seal voi siis hommikuti habet ajades. Hommikust oli aeg aga kaugel ja teisel Tomil ei kasva ju habegi. Seega jai yle ainult pubi. Ja oligi vaja oodata ainult moned tunnid ja moned kannud kui pahe kargas idee, mida me kiirelt katsetama asusime. YMCA ehk noorte meese kristlik yhendus olla juttude pohjal Dawrinis tube yyrinud ning sinna me jumalik helk silmis suundusimegi. Mina leidsin kotist Filipiinide mingist kirikust ostetud risti ning teekond vois alata. Seljakotid seljas, rist kaes ning naeru tagant vaid vaevu valjaulatvade sonade saatel selgitasime hosteli uksehoidjale oma kavatsusi. Nojah, sellelt ukselt saadeti meid kenasti ketta otsa sama kiirelt kui me pubist selle ukseni joudsime. No oleks ma vaid teadnud, et vale kiriku risti kaes hoidsin...

uus kodune ylesanne ja koduvideo

2009-02-21T02:54:00.000-08:00

Paistab, et meie viimaste tegemiste kirjeldamiseks jaab s6nadest tihti puudu. Napud on t88st t8mbiks jaanud ja tabavad tapselt ainult tyhiku klahvi, sestap riputame yles kompromiteerivat videomaterjali. Kuna antud klipi peategelane on Tups siis fannikirjad ainult tema postkasti, paluks meie yhist posti mitte risustada.

Tegemist on puhta (filmi)kunstiga. Mida sa ikka muud teed, kui sul hea s6ber wc-sse laheb ja markad, et kloseti aken on pahaaimamatult irvakile jaanud:

a) kas hoiatad s6pra ohtliku olukorra eest ja palud tal k6igi huvides akna sulgeda?

b) sulged oma vaikse kaega akna ja piinlik olukord on lahendatud?

c) lippad k6kutades tuppa kaamera jargi?

d) suunad akna k6rval oleva tulet6rje vooliku avast sisse ja avad kraani?

e) jooksed igaks juhuks vannitoa ukse maha?

no vihjeks v6iks nii palju 6elda, et viimased kolm varianti on k6ik juhtunud, varint d) juhtus kahetsusvaarselt hollandi s6ber Maxiga Broomis, kui ta rahus potil istus :)

variant e) juhtus ka Broomis kui Tups dushi v6ttis ja mina pidasin vajalikuks tema kabiini sisse tormata ja koos uksega ta ette p6randale maanduda.

rohkem vihjeid ei anna...

PS! video v6ib sisaldada osalist paljastust, nooremal vaatajaskonnal soovitav vanemate silmad kinni katta.

Ko du ne ü les an ne

2009-01-26T04:44:00.000-08:00

Püsse paugutama!

2009-01-23T20:32:00.000-08:00

Jõudsin tagasi Darwinisse samal hommikul mil teine Tom pärlifarmi lendas. Kuna pärlifirma personaliosakonna asjaosalistel on käed-jalad tööd/pärleid täis, kuulatakse uusi töölesoovijaid/ohvreid üle vaid üks kord nädalas. See tähendas, et sinna ma nii kiirelt tööd ei saa ning vaja on koheselt midagi ajutist leida. Teatavasti polnud minu Bali tripp aasta algusesse eelarvestatud. Õnneks võisin juba samal õhtul oma CVsse kirjutada uue ameti- nightmanager. Uhke nimega amet peidab enda taga öövalvuti positsiooni ühes Darwini hostelis, mille eest raha küll ei maksta kuid mis annab mõneks ajaks tasuta elamine. Lisaks võib veel teisigi põnevaid asju saada. Mina näiteks sain kogemuse purjus aborigeene öösel hoovi mööda taga ajada ning angiini. Ma ei mäletagi millal ma viimati nii haige olin. Tuleb välja, et lisaks kõigele muule olin Aasias ära kaotanud ka imuunsussüsteemi, sest angiin on aasta alguses külgehakanud toidumürgituse kõrval juba teine haigus, mis mult pikki voodipäevi nõudnud on. Peab jälle tõsisemalt sporti tegema hakkama!

Muide ka teine Tom oli kaks ööd enne mind samas hostelis nightmanager. Kui minu pakett sisaldas tasuta elamist ja angiini, siis mu sõbral õnnestus ülemuselt või ma ei tea kellelt (äkki taaskord Karmapanga esindajalt) välja kaubelda veidi soodsamad tingimused. Tom vist veel küll enese teadmata on läinud pea kõikide meie hosteli töötajate ja mõnede põliselanike mälestustesse kui mees, kes vist enne sureks kui lahkuks oma ametipostilt. Olles lasknud ennast punasel veinil ja saksa neiul mõnda aega kiita, otsustas ta meeldiva õhtu mõlema osapoole jaoks veelgi meeldivamaks muuta ning koondas talle omase pedantlikkuse ja läbimõtestatusega neli arvutiruumi tumbat valvelaua taha voodisarnaseks ristkülikuks. Kus tegijaid seal nägijaid. Tundub, et pealtnäha geniaalsel plaanil oli vaid üks pisike auk, mis arusaadavatel põhjustel (vein ja tüdruk) sellel hetkel vaga ebaolulisena tunduma pidi. Nimelt naeratavad meie hosteli vaevukaetud valvelaua suured maast laeni aknad otse linna peatänavale. Sellega seoses tuleb meelde lugu Kadrioru lossist, mida valvanud sõdurile teda küllatulnud tüdruk meeldiva vambu mängis. Kahjuks oli asi valja tulnud ning vaene sõdurpoiss pidi paar päeva kartsas veetma. Sellele järgnes aga pisike puhkus, sest lossitrepil tekkinud olukorda nautides ei loovutanud valvur kordagi relva ning hoidis viimast lõpuni õlal.

Esmaspäev, 26 jaanuar on kohe kohe käes. Nimelt on see päev Austraalia kõige tähtsam päev suhteliselt originaalse nimega "Austraalia paev". No ja lisaks ka veel teise Tomi järgmine samm teel täiskasvanuikka, mille miilipostideks suunaga seljataha peaksid jääma juhtumised punase veini ja arvutiruumi tumbadega. Või siis veel ei peaks? No vaadates seda meest siis ma ütleksin küll, et see püss teeb veel nii mõnegi paugu ning niikaua kuni paugub püss, on ka mida blogis kirjutada. Palju õnne Austraaliale ning tulist püssirohtu Toomasele.

Ps. Tore vaadata, et ka Eestisse on lõpuks kevad jõudnud ja kogu linn rohelistes õites. Milline privileeg on elada paigas, kus minu arvates kõige ilusam aastaaeg saabub 4 aasta jooksul 5 korda. Jääb vaid õnne tänada, et meie lemmikpartei lipuvärv hall ei ole.

Aasia pildid

2009-01-14T11:25:00.000-08:00

Leiate sellelt lingilt

meanwhile..

2009-01-11T12:44:00.000-08:00

Vana aasta saatsime kartsu myrtsuga ara Saigonis (Hoh Chi Minh City) L6una-Vietnamis. Ja uut aastat tervitasime revolutsiooniga. Pritsisime vagurat sotsialistlikku vietnami rahvast komertsliku import shampanskajaga ja tantsisime jenkat, alul jalgiti meie pyha yritust p6lgusega, aga hiljem yhineti. Kohalikud neiud t6id oma noormehed eesti tantsul6vide juurde sambasamme 6ppima ja ylejaanud pliksid lihtsalt kiljusid valget meest meeletusi tegemas nahes. Kohtusime sulgpalli ringkondades nime teinud Karliga Saigonis ja dynaamiline duo sai paariks paevaks lisa wingmani.

Tupsul 6nnestus taaskord karmapanga juhtkond endast valja ajada etioopia juurtega pigi-piigat (afro-ameerika neiu neff jorgist) kallistades. Tuletame siinkohal armastatud lugejatele meelde, et pigmendirohked daamid on karmavaluutas vaga karmi hinnaga. Vihjan loomulikult kolumbia "kohviarikale", mis laks Tupsule maksama kaks krediitkaarti, vist isegi kolm, sest kaks kaarti kadusid ara ja kolmanda PIN koodi p6letas ta ise ara turvalisuse huvides :)

Seekord otsustas MKP (Maailma Karma Pank) Tups sundpuhkusele saata ja tapsemalt Bali saarele Indoneesiasse, sest just Bali on k6ige odavam koht kuhu lennata, kui migratsiooni amet sind riigist valja ajab. Nimelt oli keski migratsiooniametnik pyhadem8llus Tupsu aplikatsiooni uude aastasse jatnud ja OK nuppu vajutas alles siis kui Tups juba Austraalia pinnal viibis. Working Holiday viisa, mis on valjaspool austraaliat taodeldud saab katte olles ise ka valjaspool Austraaliat, sestap sundpuhkus Balil.

Tups on elusalt tagasi, saabus tana hommikul r88msalt ja viisaga.

Mina olen just Paspaley lennujaamas ja lendan Osbourne saartele shelle chippima. Naasen levisse heal juhul 26. jaanuaril, mis on Australia Day - linna pidutsema!

Head lugejad.

2008-12-31T02:45:00.000-08:00

Team Estoniale ennustavad tahemargid jargmiseks aastaks koike head. Marsi kolmas kuu kaalude tahtkujus on selge mark sellest, et Dynaamilise Duo tegemisi valjamaal hakatakse kajastama ka kohalikus kvaliteetkirjakandjas Kesknadal.

Igor T. P. P. M. WC T. Mang

Meie poolt suured tanud korgelt austatud vanaharrale meelespidamise ja heade sonade eest. Kui tahemargid toesti ei valeta, kuulete meist juba varsti. Seniks aga koike kaunist kuumast Vietnamist.

Team Estonia

no nii, nah hui (hiina keeles:hakkame minema)..

2008-12-27T21:08:00.000-08:00

...elu on ikka seiklus kyll!

Kui Tups oli ilusti rohkete pisarate saatel Peking-Hanoi rongile pandud, laksin endalegi piletit ostma, sedapuhku Peking-Nanning, sest nii tuli odavam, kui otse Hanoisse p6rutada. Piletikassas selgus, et rongipilet on oodatust veelgi odavam, kuna kupees magamiskohti enam ei ole, ainult seisukohad.Eegas mul eriti manguruumi ka ei olnud, sest jargmine v6imalus oleks olnud 3 paeva parast ja see ei klapiks meie lennuplaanidega L6una-Vietnamist 3.jaanuaril.

Tulles siiski tsiviliseeritud yhiskonnast hellitasin lootust, et ehk on tegemist k6ige ylemise narikohaga v6i siis miks mitte miski mugav iste, tegemist siiski 30 tunnise rongiretkega, Hiina yhest otsast teise. Samas Hiina on ennegi yllatanud ja ei pidanud selle suurrahva huumorimeeles taaskord pettuma.

Alustasin jalutuskaiku perroonil rongi yhest otsast teise, otsides vagunit nr.4 Vaguni akendest v6is naha, et tegemist siiski magamislavatsitega ja ei nainud kedagi kuskil seismas, isegi mitte istumas.Vagun nr10, 9, 8,7,6,5..ai ai ai ..alates vagunist nr. 7 l6ppesid magamislavatsitega koos ka igasugused inim6igused ja algas s6it kylmale maale, kylmale maale, vagunites laulame me hymni hiina maale. ..kylmale maale...

Vagun nr. 4 oli oma sisekujunduselt ja m8bleerituselt m6eldud puhvetvaguniks, kus istekohti eraldasid lauad ja vahekaigus ruumi tapselt sihvakale ettekandjale ja kitsale serveermislauale. Kindlasti mitte ei olnud tegemist vaguniga, kuhu v6iks 30 tunniks sadadele inimestele seisupileteid myya. Egas ma yksest kaugemale ei j6udnudki, sest selleks ajaks kui mina vagunisse sisenesin oli v6imatu suitsuruumist kaugemale trygida.

Istusin oma seljakotile ukse nurka ja olin leppimas enda kibeda saatusega. Rongi liikuma hakkamisega kaasnes tugev tuulejuga otse nakku ja kuna uksed olid ka teisel pool, siis labis suitsuruumi jaine tuulet6mme, hiinlastel jalle k6ik hasti paigas, suitsuruum peabki hasti ventileeritud olema.

Olles selga pannud k6ik riided, mis mul maise varana seljkotis olid (neid ei ole palju, kott kaalub ca10 kg) yritasin kylmast vappuvate kinnastatud katega raamatul lehti keerata ja selget m6istust sailitada. Teadsin, et 30 tundi sellistes tingimustes vastu pidada saab raske olema. Kui jalad ara surid v6i kann kylmast ja ebaharilikust asendist kangeks jai, ei olnud lihtne end pysti ajada ja lihtsalt sirutada, selleks pidi koost88s viis hiinlast samuti endale kargu alla saama. Oh persse ja siis sai raamat ka just labi, 6nneks leidus kotis veel teinegi.

Esimene peatus oli Pekingist ca 4-5 tunni kaugusel ja sutsiruumi seltskonna nagudest v6is naha, et sellest peatusest v6ib saada elupaastja, kui piisavalt rahvast vagunist lahkuma peaks. Minu k6rval oli ema vaikse sylelapsega, kes 6nneks oli korralikult sisse massitud ja nagi ilusaid sooje unenagusid. Meie pilgud kohtusid hetkeks ja suutsime m6lemad kerge naeratuse naole manada. Sellistes olukordades saad aru, kui vahe on tegelikult 6nneks vaja, pidevad kylmast tardunud pilgud piidlesid sooja kupee poole.

Rong aeglustas, vagunis hakkas sagimine ja meieni j6udis nagus vagunisaatja, kes tegi kyll kurja nagu, kuid samas ka naeratas, vahemasti neile, kes teda sooja pilguga saatsid. Heitsin noorikule kelmika pilgu, muigasin ja raputasin pead, kui tydruk ennast salgavalt, labi rahvamassi ukseni pugeda yritas.

Uks avanes ja uued mordad olid mihklid juba peale ronima, sest eks olid nemadki nainud, mis olukord vagunis valitseb ja ehk harjunudki loomaklassis reisima. Vapper reisisaatja, see sama kellega pilke vahetasime, surus esimese trygija p6lvega uksest eemale ja karjus nii kolega ja k6va haalega, et isegi Mooses vaataks aukartusega, kuidas on v6imalik suurt massi kahte lehte ajada.

Vagunist valjus piiasval arvul inimesi, et suitsuruumi seltskond eelisjarjekorras sooja vahekaiku v6is sulada. Ise trygisin tapselt vaguni keskele. Yheti selleparast, et kyllap seal k6ige soojem ja samuti sinna m6lemast uksest k6ige pikem maa. Hiljem teadsin, et ei kahetsenud oma otsust, sest igast peatusest tuli rahvast ainult juurde, vahesed lahkusid. Uste vahetus laheduses ja suitsuruumides laks tihtipeale kergeks ryseluseks, millele jargnes veel pikalt hiinakeelset vali s6imu ja kirumist. Ja t6epoolest, seal oleks olnud v6imalik pystiseistes ka magada, sest pikalikukkumis ruum puudus - klaustrofoobikute eri :)

Rong valjus Pekingist 16:15 ja ca 22:00 ajal olin enda vahetute naabritega vagagi lahedaseks saanud, tahes v6i tahtmata seda. Kuna olin vagunis ainuke valge mees, kes k6igist yle nagi ja muuski erines hakati huvi tundma minu paritolu vastu. Leiti isegi yks noormees, kes natuke englist purssis. Naersime, et paris palju rahvast vagunis jne.Palusin sellel noormehel vagunisaatjalt kysida, et ehk on tekkinud m6ni vaba voodikoht inimeste vagunites ja kas oleks kuidagi v6imalik, end sellest olukorrast valja osta, mille peale vagunisaatjad neiud olid k6ik n6us mind endaga kaasa viima, enda kabiini, lubasin siiralt k6igiga kaasa minna. Natuke punastasid aga ei julgenud keegi miskit ette v6tta. Yks neiu siiski ytles, et paar vagunit edasi minnes peaks ehk saama ka voodikohta, kui m6ni on vabanenud. Pikemalt m6tlemata haarasin enda seitse asja (tegelt yhe seljakoti) ja algas takistusrada labi kolme vaguni. Kiirusel, meeter minutis, j6udsin taevavaravateni, kus selgus, et jarjekord taevatrepil oli ca poole vagunini. Ylla-ylla, oli ka teisi, kes olid n6us rohkem maksma paremata tingimuste eest.

Leppisin oma positsiooniga jarjekorras, olin viimane loomulikult, n6jatusin vastu kaasreisijaid ja jatkasin raamatulugemist. Minu seljataha kogunes veel rohkemgi optimiste, kyllap oli vagun nr. 7 veel rohkemgi ylerahvastatud kui nr.4 aga sellises yhiskonnas tuleb haarata igast v6imalusest, et ellu jaada. Tagasi minemisele ei tahtnud isegi mitte m6elda.

Vaguni teisest otsast oli kuulda miskit karmi naisterahva haalt ja rahvast langes taas kahte lehte. Poole vaguni pealt markasin labi rahvasumma ryhkimas sama 6ilsat hinge, kes oli v6idelnud ennist vaguniuksel mordadega, mis tagas suitsuruumi rahvale koha soojas vagunis. Kui tyrdruk minuni j6udis ja karmi haale, kuid pehme muigega minult piletit kysis, olin natuke arevil, sest viibisin hetkel vagunis nr.7 piletil aga kirjas vaguni number 4. Vaadanud piletit haaras piiga moodsa aparaadi ja kukkus sinna miskit sisse toksima, hetk hiljem printis sama imemasin valja uue pileti, millel uus hind ja uus vaguninumber nr.11 :) amnesty international oli kuulda v6nud meie abipalveid jaisest suitsuruumist. Maksin raha ja tanasin inglit taevase kingituse eest, oli ju ometigi 26.detsember, j6ulu teine pyha.

Oma soojas voodis teki all olles m6tlesin, et ei ole veel liiga vana, et mitte j6uluimedesse uskuda. Parimaks j6ulukingiks osutus soe magamisase Peking -Nanning rongis, kui aknataga kylmad miinuskraadid ja jaine tuul.

Hiina = palju viina

2008-12-27T00:17:00.001-08:00

Kes teise Tomi jouluveinise kohati kaootilise blogi labi lugeda suutis sai aru, et lisaks Tallinna linnapeale ning Igor Mangile on tema "under" listis ka Hiina. Ytlen kohe ara, et ka mina olen blogi kirjutamise hetkeks kahe nadala pikkusest punnsilmadega voitlemisest, ignorantsusest ning riigikorra idiootsusest vaimselt ebastabiilsele tasandile viidud. Teise Maailmasoja aegu kehtis saksa sojavaes reegel, mille kohaselt mone konflikti esinedes reameeste vahel pidi kannatajapool enne ylemustele ettekandmist (kaebamist) 24 tundi ootama. Asja mote selles, et aja moodudes paistavad probleemid tihti tyhised. Ma voiks aasta ka oodata ja ikka ei unustaks. Aitaks siis olukorda parandada kasvoi moni ilus hiina neiu ning hea hiina olu aga need valikud on olemasolu puudumisel voimatud. Ok, voibolla teen monele neiule ylekohut, ollele aga kindlasti mitte.

Alustan suhtlemisest. Kuna mina linnukeelt ei raagi, osutus see voimalikuks vaid yksikute tyytute Pekingi kunstitudengite voi vaheste noortega hotelli personali hulgast. Fred Jyssi vaidleks kirjeldatud hullule olukorrale kindlasti vastu aga tema on lindudega raakinud aastakymneid. Rongijaamast naiteks osutus Hiina-Vietnami rongipileti ostmine voimatuks, kuna pooletunnise fyysiliselt sisuka vestluse tulemusel sain aru, et piletimyyja ja tema ymber kogunenud jyngrid ei tea, et nende lounanaabriks on Vietnam. Selle ma siiski annaks neile andeks, avastasime ju meiegi monda aega tagasi uue riigi - Kambozsa Tai ja Vietnami vahel.

Interneti kasutamiseks avalikus netikohvikus (eesmargiks toenaoliselt laanemaailmaga sidepidamine ja Hiina hullust olukorrast raporteerimine) nouti meilt passi. Viimase puudumisel naidati viisakalt ust. Oigesti tehti ka, muidu oleks see blogi juba ammu yleval olnud ja Euroopa valgem.

Bank of China ei tea samuti, et Hiinale lounast Vietnami riisikybarad paistma hakkavad, kyllap rongijaama tytarettevote. Hiina vist arvabki, et paele nende eksisteerib maailmas vaid USA ning pangas vahetatakse ainult dollareid. Arvate, et nagu mujal maailmas, votab ka Hiinas lihtne rahavahetusprotsetuur moned minutid? Meil laks tund. Linnukeelsete dokumentide taitmine vaevu inglise keelt koneleva pangakontori manageri abiga vottis loviosa. Hotelli nimi, kodune aadress, telefoni number, rahavahetamise pohjus, passikoopia ning viisakoopia yhes, laks raha lugemiseks. Ka see vottis oma veerand tundi. Kyllap peeti vahepeal aru maailmapangaga ning kindlasti laks yks koopia koikidest dokumentidest ka Mao Ze Tungi maosoleomi keldrikorrusel asetsevasse riigi salajaste dokumentide arhiivi.

Kaisin ka Xianis, mis tundud Terrakota sodalaste poolest. Xianis oppisin, et kui hiina kodutu mees tipptunnil keset rahvarohket tanavat kustumatut sugutungi tundma peaks, ei pea ta paljuks ennast seal samas rahuldada. On ju ebatervislik kihki endas hoida ja eks seal see pika eluea saladus peitub. Zenzen on petekas. Mina kiitsin soliidset harrat vali naeruga, ema kattis silmad ning kaameral sai aku tyhjaks. Sodalased ise olid uhked!

Yleeile ohtul istusin Pekingis rongile plaaniga otse Vietnamisse soita ning Hiinale jargmine kord juba piiritagalt lehvitada (jah lopuks onnestus mul koht leida, kus yks synpaatne vanem meesterahvas kalendri, taskuarvuti ja kehakeele abil oige rongipileti myys). Teine Tom jai yheks paevaks veel Pekingisse ning lubasime jargmine kord kohtuda kas Hanoi KFC-s voi Hiina-Vietnami vahelises piiritsoonis viisatehingu ebaonnestudes. Kupeekaaslaseks sattus seekord vene keelt konelev vietnamlane, kes pyhadeks koju soitis kingituseks fotoseeria valgest tema jaoks hiiglaslikku kasvu tunduvast valgest reisikaaslasest. Koos soime vene komme, sihvkasid ning joime teed. Muide kui kupeekaaslastest raakida siis Pekingisse soites sain tuttavaks yhe noore lennukiinseneriga, kes linna saabudes mind oma otsekohesusega yllatas oeldes: I want to play with you! Veel meenus, et laoses pakuti mulle ka kohe bussist valjudes yhe liigagi naiseliku noormehe voi vastupidi poolt tasuta tuba nadalaks. Keeldusin molemast pakkumisest. Teine Tom tahtis toa pakkumise vastu votta plaaniga omanik sealt ise valja tosta.

Tagasi Hiina-Vietnami piirile. Eestlastel puudub ametlikult voimalus piirilt Vietnami viisat osta kuid kuna sellega on moned varem hakkama saanud, otsustasin ka proovida. Taskus monikymmend dollarit ning enesetunne suhteliselt kindel sain aru, et seekord asjad minu soovi jargi ei lahe. Olin ainus, kes oosel kell 03.00 rongist maha tosteti ja soovitati tagasi Nanningisse soita ning Vietnami esindust kylastada. Onneks leidsin yhe kuti, kes mulle rongipiletiks natuke hiina raha vahetas ning hommikul kell 8 joudsin tagasi Nanningisse. Onneks kohtusin kohe piltilusa hiina neiuga, kes mulle head kylma olut pakkus ning uskumatult hea headjobi kinkis. Loomulikult. Ainsana tervitas mind Nanningisse saabumisel vihm. Aga Hiina mind ei murra. Mitte Hiina. Jooksin kiirelt Vietnami saatkonda kus selgus, et ka paevadega olin veidi valearvestanud. Mul pole kolm kuud olnud vahet mis paev on (ohtud on reeded ja hommikud esmaspaevad) ja yks kord kui on vaja toopaeva, antakse mulle laupaev. Loomulikult oli saatkond kinni ja nii ma siin Hiinas passin. Eks paistab mis saab. Akki hakkan Hiinat veel armastama, olen siin varsti kolm nadalat olnud. Meie viimane jutt Teise Tomiga jai, et ta soidab paev hiljem Nanningisse, kust bussiga edasi Vietnamisse. Seega peaks ta kohale joudma tana ohtul ja lahengi vaatama, kas leian ta rongijaamast yles. Kui ei leia, ootab tedagi Vietnami piiril tore yllatus:D.

Ja Urmas (Paet), palun jata detsembrikuu kolme viimase nadala dotatsioon Team Estoniale meie suurriigi propageerimise eest maailmas saatmata. Peame Hiina missiooni labikukkunuks.

Loppu midagi positiivset ka: Hiina ise on ilus!

2008-12-24T08:25:00.000-08:00

poisid, rahva kaitsejad,
Sõrve sääre tipust Narvani on meie maa
mehed...
võib vabalt hingata
ka Hiina müürini võib Eesti piirid lükata... ja pärast k6ike seda v6iksin ma v6idelda ämmaga..
emma-kummaga...
jaa.. jaa

ei taha siin teismelistele tydrukutele enesetapuks ideid anda, aga ega see hiina myyr nii vinge ka ole, sai Tsingis Khan sellega hakkama (laks isegi labi myyri), saab ka Savisaar samaga hakkama labi publikatsioonide loomulikult. Persse, see mees on iga penskari sultani staatusesse viinud oma retkedel(taaskord labi huumoriprisma-sorry pensjod) Ok Hiina myyr on v6imas ja ei tahaks seda kuidagi rohkem poliitikaga siduda...siiski...

Lugesin eile miskist valjaandest, et Igor WC Tung Mang prognoosib, jargmise aasta sugisesse kolossaalset majandus langust. Mainiti ara ka v6imalik paasteingel, kellest ei tahaks rohkem juttu teha.

Viimane ja esimene kokkupuude herr Tsink Plekk Mangiga oli mul Maalehe suvepaevadel m6ned aastad tagasi, kui istsuime samasse t6lda Vaba6humuuseumis. Arvasin alul, et vaga vinge maskott vankrit juhtima pandud, kuid kui 6ige piloot kohale ilmus haaras mid 6ud. Kas t6esti olid neiud kassas kaastundest miski bomshi rahvusmuuseumi territooriumile lubanud.

Olen tahtkujult veevajala, kuid kui jutt poliitikasse laskub tunnen end kui verevalaja. Vahe sellest, et aasta-poolteist tagasi oli popp ja noorte-vanada parane mangida lotot siis nyyd on yhiskonna kord nii pekkis, et laseme taas n6id-doktorid meile lausa majandus prognoosi tegema. Hoolsad lugejad saatsid vihjeks ka sellise lingi, kus ka vanale habemikule vesi peale t6mmatakse. http://hannesrumm.blogspot.com/2006/12/mida-ennustab-igor-mang.html . Hannesele tervitused!

Ei ole elukutseline kriitik, kuid sellised sharlataanid ei tekita vahimatki sympaatiat. Paev tagasi kohtusime yhe nn. tiibeti doktoriga, kes oskas keskealisel naisel(yllatatus-yllatus) peopesast valja lugeda, et tegemist v6ib olla hormoonida tasakaalutusega ja selle tarbeks kohe hulganisti ravimeid soovitada.

Tundub, et nende aril on 6nne, kui v6tta arvesse,et ameerikas valiti Georg Walter P66sas kahel korral ametisse tagasi. Ja saksa turist ei oska 8elda EI (mis tekitab ainult head meelt)

Hiina lainetel siiski. Kohalikult siiditurult on v6imalik endale osta kogu ilmalik varustus. Laksin endale papusi ostma ja esimene hind diesli jalatsitele ( kaugel originaalist, vaga kaugel, umbes sama kaugel, nagu on Madagaskar Eestist) oli 850 hyaani, l6puks l6ime kaed 100 raha peale. Seda tsirkust v6ib nautida, kui oled ara joonud 3-4 saku tumedat, vastasel juhul on tegemist ebameeldiva kauplamiskogemusega. Saku tumedast naen ainult und seega see ei olnud kaugeltki meeldiv ostukogemus.

Sain teada, kust "keelatud linn" enda nime sai. Hiina valitsejatel, nagu ka teistel valitsejatel enne naisliikumist, oli yrgne kihk endale haarem sobitada. Nii ka Hiina Mingide ja Huide dynastiate ajal. Sedapuhku rajati nn. Keelatud linn, mis tegelt oli keelatud ainult koledatele tydrukutele ja meestele. Hiina imperaatorid pidasid sarnaseid haaremeid, nagu tyrgi syltanid. Nende eluajal otsiti yle Hiina kokku ca 3000 piigat, kes neid l6bustasid. 3000 just selleparast, et rohkem kaunitare ei leidunud. Eestis oleks see number jaanud kuskile 40000-50000 neiu vahele. Kui meil oleks sarnae pordumajandussysteem keskajal toiminud, siis oleks vanalinna myyr l6unast vahemereni ulatunud, laanest oleks meri vastu tulnud, ja idast oleks Kaukasuse ahelik meile marku andnud tagasihoidlikusest. Egas eurolaul "Keelatud maa" tule lambist -me lihtsalt ei hyppa sellega, et meil ilusad piigad on.

Laose rindel muutusteta

2008-12-19T02:47:00.000-08:00

nadal poolteist tagasi otsutasin mina natuke pikemaks ajaks Laosesse jaada, Tups aga sisenes Hiina Vahvavabariiki, sest tahtis enne ema Pekingisse j6udmist taielikust kaosest miskit selgust saada - optimist jobban6i!
Samal paeval kui Tups hommikul bussi peale laks suundusin mina tyypilisse Laose pulma. Eks see oli ka kindlasti yks p6hjuseid, mis otsustasin jaada. Nimelt olime eelneval 6htul,nagu Tups kirjutas, kohtunud austraalia neiudega, kes aastat paar Laoses elanud-tootanud ja yhel neist oligi pulmaks saatjat vaja :P

Nagu korralik pulm ikka hakkas peale argipaeval kell 12 :) seega minu kaaslane tuligi pulma, kui l6unale, mis tahtmatult natuke pikemaks pausiks venis kui algselt plaanitud. Minul ei olnud kuskile kiiret, seega saatsin tooinimesed tagasi kontorisse ja lubasin neid samas piirkonnas oodata 17-18 vahel. Kaheldi minu Lao keele oskuses, aga leidsin pikema otsimiseta paar laudkonda eemalt seltsimehed, kes 6ndsalt n6uka ajal olla p6llumajandust Moskvas 6ppimas kainud ja 7 aastat - kyllap doktori kraadiga agronoomidega tegemist :) ehk siis suhtluskeeleks kujunes ruski jaz6k ja mida rohkem 6lut seda ladusamalt vene keel kummalgi osapoolel valja kukkus.

Lao pulmas on kombeks 6lut juua yks haaval. Ehk siis kui sul kurk kuivab v6id avada pudeli, kallata stakan 6lut (teinekord ka kohalikku puskarit LaoLao) tais, korraga rindu t6mmata ja uus klaas kallata, ning sedapsi teha ring peale tervele lauale. Kusjuures see, kes parajasti klaasi tyhjendab, peab klaasitaitjat tanama ja paluma ka jargmise jooja tahelepanu, sest vastasel juhul on viimasel 6igus uus klaas veel eelv6tjale sisse joota, vaites, et mingit joomist ei ole toimunud. Langesin selle viguri ohvriks mitmel korral, alguses kogenematusest, hiljem janust :)

Ja siis muidugi, miljonite Lao naiste lemmik nagu ma seal ainukese valge mehena olin, paluti mind tansima. Egas Lao tants maarjamaisest lambaadast vaga erinegi, kui siis ainult selle poolest, et liigutakse ringis (kes aias-kes aias) ja liigutada tohib kasi ainult kyynarnukist alates, ehk siis p6hilaks langeb randmetele. Siinkohal sulgpalluritest lugejatele soovitaks Laose rahvatantsu soojenduseks, et hilisemaid v6imalikke randmevigastusi valtida.

Ei mingit puusan6ksu ei ole lubatud, vaikselt tatsud ringis kord suund ringliikumise suunas siis pilk partnerile pooratult. Krt eesti mees on tantsul6vi, eriti kui meestegas 6llelauas tagasi ei ole hoitud. No 6nneks hiljem muutus k6igi liikumine tiba syltjamaks ja ma sulasin enda sambasammuga peaaegu seltskonda. Kelle kuueks, kui tydrukute kolleeg mulle jargi saadeti tabas ta mind ringi keskelt kohalikele uusi tansusamme 6petamas :) ehk oligi paras aeg pruutpaariga hyvasti jatta, oma laane sekskultuuri pahed endaga kaasa v6tta ja linna laiama minna.

Ylejaanud poolteist nadalat ei teinud ma eriti midagi. Tydrukud olid r66msalt n6us enda motikaid paevaks minu valdusesse andama ja see andis mulle v6imaluse natuke suuremat perimeetrit oma loodusretkedel katta. Loodus on fantastiline, maed, joed waterfallid jne. Erinevalt ylejaanud Indo-Hiinast on Laos k6ige sympaatsema mulje jatnmud: keegi ei tuututa tanaval, ei tule sulle midagi myyma, inimsed on s6bralikud, toit on vaga maitsev ja odav, loodust juba mainisin. Kohe mitte ei saanud Laosest minema. Paevad moodusid loodusryppes raamatut lugedes, 6htuti vaiksed kohalikud napsid v6i siis Lao aroomisaun, millele jargnes massaazh (saun ja tund korralikku mudimist eesti rahas ca 60 EEK) no kohe mitte ei kippunud Tupsule jargnema. L6puks kolisin hotellistki valja, sest mangisime austraalia noorikuga natuke kodu. Viimasel paeval avaldas tydruk vaikse saladuse, et ta 11 aastat abielus olnud ja hetkelgi veel ametlikult r6ngastatud, v6tsime abielunaiste terviseks ja jatkasime 6dusat 6htut.

Kuidagi suutsin end siiski hommikul bussi peale sundida ja olen nyyd Edela-Hiinas. Tegemist Hiina mastaapides suht vaikse linnaga ca 1,3 miljonit hingelist siinsetel tanavatel ringi sagimas. Mis siin salata, esimesed muljed hiina inimsetest on vagagi negatiivsed: vaga larmakad, r8gisevad ja sylitavad igale poole kaasa arvatud bussidesse ja mujale siseruumidesse (kui nyyd m6tlema hakata, siis igale poole), k6ik krt suitsetavad igal pool, hetkelgi istun tossu pilves netisaalis.

Mitte yhtki s6na ingliskeelt ei raagi mitte keegi ja ei tee yldistusi, rahvusvahelised s6nad nagu kohv, internet jne on hiina keeles hoopis midagi muud. Ainukesena olen suutnud ennast arusaadavaks teha kysides teed WC-sse ja seda suht viimsel piiril olles ja oma naitlejameisterlikkuse mangu pannud. Sain Tammelt (s6ps, hetkel Melporris, hiina girlfriend) natuke s6navara ja ausalt olen proovinud seda kasutada, aga yks k6ik kuidas ma r6hke ei asetaks, oh taitsa perses noh, v6imatu, suudaks marslasega ka parmat vestlust arendada.

Lahen tunni parast rongi peale, mis peaks 39 tunni parast Pekingisse j6udma, kui k6ik hasti laheb, siis on Tups sadamas vastas ja dynaamiline duo jatkab taiskooseisus.

Vietnam-Laos

2008-12-06T23:47:00.000-08:00

Avamere sukeldumispilet taskus jatsime hyvasti Nha Trangi ja merega ning lendasime pohja, Vietnami pealinna Hanoisse. Lendamine oli oige otsus, sest 30 tunnisest rongisoidust saastetud istmikulihaseid oleme viimasel ajal liigagi palju kasutama pidanud. Hanoi meid vaga ei imponeerinud ning jargmine peatus oli Laose pealinnas Vietianes. Bussireis sinna kestis 22 tundi ning ikka tavaparast rada: tagapingis tehti suitsu, voeti napsu ning yks vanem harrasmees, kes juhtus taas tapselt Tomi korvale, ei suutnud valja kannatada kaanulisi teid ning osendas pidevalt. Ka Vietiane ei pakkunud suuremat rahuldust ja jargmisel hommikul soitsime Vangviengi kesklaoses. Tegemist pisikese linnaga, mille peamine atraktsioon tubing - taispuhutud suure autokummiga mooda joge soit. Keskmiselt peaks distantsi labimine aega votma 2 tundi. Meil laks aga natuke teisiti ning juhtus ka, et ohtuks finishisse ei joutudki. Nojah, need kes joudsid olid muidugi vahemuses. Seletus sellele on lihtne. Joe kallastel on kymneid baare, veeatraktsioone, lokkeid, mudavanne ja tantsuplatse. Hiljuti tabati yks britt Inglismaal teeaares lehmaga no magamast ning ohver seletas juhtumit jargnevalt: kui ma naen teel rohtusoovat looma, ei saa ma mitte loomaga magamata jatta. Ainet voetud tollest toredast britist todesime ka meie, et baare ja igast veeatraktsioone nahes ei saanud mitte oma tubi istuma jaada. Baarimehed tombasid sind lahkelt koite ja ritvadega oma manu ning nii ta laks. Teisisonu on tegemist yhe pisikese isoleeritud valgeid noori pungil tais hullu linnaga, kus puhkus on valistatud. Meie kanada sobrannad teadsid raakida, et moll, mis Vangviengis toimub on vorreldav usa koolinoorte kevadvaheajaga mones Florida voi Mehhiko kuurortlinnas. Nende samade sobrannadega sai normiks ka pisikeses toas hulgakesi rahvusvahelisi suhteid praktiseerida. Ise kutsusid nad ennast conservative canadians - hm right.

Peale nadalast Vangviengis vedelemist ja yldist kurnatust (nyydseks oleme Aasias trippinud kaks kuud) tekkis kysimus, et kas selline ongi puhkus. Otsustasime kiirelt, et see, mis me teeme ei ole mitte puhkus vaid elustiil ning kohe hakkas kergem. Endale on omi ideid muidugi koige raskem maha myya aga seekord laks onneks. Vangviengis kohtasime ka vanu tuttavaid rootsi kutte kes esimestena sellest rassist naitasid, et nadal tubida (suurtes kogustes kanget viskit juua, vahe magada ning sellejuures huumorimeelt mitte kaotad) pole neile probleemiks. Probleemsed olid muidugi tagajarjed. Kolmandal kainel paeval olid Magnus ja Eric veel voodireziimil ning aegajalt valjastasid poiste kehad oraalsel teel sinna ladestunud myrkaineid.
Kujutan juba praegu ette naeratust teie nagudel kui ytlen, et ka meil ei ole enam palav. Oosel langeb temperatuur ca 15ni. Aga eks me oleme ise syydi, sest ega meil eriti sooje riideid pole. Seljakotid koos kogu eluks vajaminevaga kaaluvad ca 11 kilo. Aga saaks ka vahemaga. Mu ema naiteks, kes jouludeks Pekingisse soidab, tuleb sinna vaid kasipagasi, minu vana koolikotiga.

Eile juhtus meil Tomiga selline lugu, et kohalikus restoranis kohtasime kahte austraalia neiut, kes siin elavad ja tootavad ning kes viisid meid kiirelt kurssi laolaoga(riisist villitud 50 kraadise kangusega puskar). Lopetasime nende juures pisikeses kylas linnast veidi valjas segamas kokse, mida mina enne maitsndu ei olnud. Tooraineks oli laolao, jaa, mingi mustsostra siirup, ananass, oun, pahklid ja korvitsaseemned. Teisisonu koik soodav/joodav, mida neiude majapidamisest leida vois. Kogu kraam pandi mingisse purustusmasinasse ning siis korist alla. Enne mainisin, et ilmad lahevad oosel suhteliselt jahedaks aga see ei seganud Tomi, kes tanaoosel oues magas. Kyllap paastis teda kylmasurmast yks soojuskeha. Mina arkasin veidi varem, onneks voodist ning laksin koju. Teed endale pidin rajama labi sigade, veepyhvlite, kanade ja kohalike laste. Selles kylas naljalt valget meest ei kohata. Taas torkasid pahe vanad head kysimused: Tom, kus sa oled, mida sa teed? Teine Tom joudis koju paar tundi hiljem ja ka tervelt.

Muid uudiseid ka.

Toomas Sil elab jalas lihasooja uss. Uuristab saaremarjas naha all kaike ning ei taha ara surra ka peale teepuuoli kompressi. Me muiduei ei tea kahjuks kas teepuuoli on oige medikament usside tapmiseks aga miks mitte proovida.
Mina ei ole peale t-sargi, platude ja pisikese summa raha midagi suuremat ara kaotanud.
Kui teel on pulmad, pole bussijuhil probleemiks pulmalistega yhineda ning ypris suur klaas laolaod ara juua.
Kiri meie hotellitoa seinalt: Do not bring local girls and boys to your hotel room to make sex movies.
Homme hommikul soidame Hiina. Plaan kolme paevaga Pekingisse jouda ning seal kaks nadalat ringi vaadata. Lumerohkeid paevi Teile.

Tervitused Vietnamist

2008-11-30T02:00:00.001-08:00

L6una-Kambodzast Vietnami

2008-11-17T01:40:00.000-08:00

Nagu juba vist mainitud ei olnud Kambodza pealinn Phnom Penh suurem asi koht, kus pikalt redutada, otsustasime ca 5 tundi l6unasse Sihanoukville, kohalikku kuurortlinna suunduda. Trip.ee-st lugesin, et kolm julget eesti meest seal hotelli eelmise aasta l6pus avanud ja kutsuvad kaasmaalasi kylla - laksimegi, Renee oli lausa bussijaamas vastas - eestlaslik intuitsioon :) http://www.beachroad-hotel.com/ Renee lahedane s6branna Helen (kes on muuseas meie fannidele teada Janno, alias Udupea 6de - vaike Eesti taaskord) juhtus olema vaga 6ige inimene 6iges kohas kaaride ja juuksuripaberitega. Parast pooletunnist kaaride valkumist ja karvast vannitoa p6randat sai minust taaskord inimene. Veelkord tanud Helenile!

Tups lubas, et puhkame ja kosume rannas :D paistab, et ma pole ainukesena usaldust kaotamas. Kaks paeva jarjest l6ppesid hommikul rannas paikest aratamas. Rannabaaris maksis kann 6lut happy houri ajal 0.25$, ja parast seda dollar tykk. Kohalik Mekongi viski ei maksunud vist poes midagi, baaris oli "liivakastiambritais" (loe:bucket)Mekong-bulli-ja koolaga ca 40 krooni ja tegi peris palju kurja.

Esimesel 6htul kogunes suur punt eestlasi meie hotelli lobisse ja kui kellaaeg naitas yle keskmise joovet julgeti ka eesti kullafond taustaks mangima panna, keskooks laks asi paris kaest ara ja detsibillid sundisid meid randa yle kolima, kuna kokku olid sattunud vanakooli maleva laulikud, lihtsalt k6va haalega kodanikud ja egas minagi vahe rookinud. Ja laulsime ka "Suusabaasis on tantsupidu, see toimub siin igal 6htul... ja villaste sokkide l6hna"

Rannabaaris oli ka tantsupidu, mis kestis vist 24/7 ja l6hnas kangesti ganja ja higiste kehade jargi. Lonely Planetis oli kirjas : "Vastupidiselt yldlevinud arvamusele on kanepitooted Kambodzas illegaalsed" :) vahemasti tean, kust see yldlevinud arvamus parineb.

Taiesti lambist kohtasime rannabaaris hommikul ca 5 ajal samu austraalia noorikuid, kellega Angkor Vatis enne templisse minekut hommikuni hullasime. Olime Tupsuga kindlates kates, kuna tegemist oli kolme diplomeeritud arstiga: anestesioloog, perearst ja gerontoloog Astraalia pealinnast. Nende neiudega jatkus funni veel mitmeks paevaks - olime leidnud endale v6rdvaarselt poorased vastaspooled, kelle lugudest v6is leida lohutust, et on veel kuhu minna :)

Mingi hetk sai Sihnoukvillist kopp ette ja otsustasime L6una-Vietnami pealinna, Saigoni s6ita. Kuna selleks ajaks kui me ykskord yles saime, olid k6ik bussid juba lahkunud ei jaanud meil muud yle kui kulakutena endale taksist tellida ja 2,5 tundi Kambodza-Vietnami piirini lasta s6idutada. Takso oli hea valik, sest muidu oleks pidanud taaskord Phnom Penhist labi soitma ja sealt Saigoni bussi peale, v6itsime ca 5 tundi kaotasime ehk kokkuv6ttes 10$. Viimane l6ik enne piiripunkti oli muidugi tase. P6rsad teel, kohalikud kes ei ole vist valget meest kordagi nainud, ajasime ka kahjuks yhe kana alla aga ehk tegimegi pererahvale teene ja andsime vihje, mida 6htuks syya - "roadkill chicken in mud sauce"

Piirilt pidime m6lemad Tupsuga tsiklimehed v6tma, kes meid piirilinna bussijaama s6idutasid. Tutvusime bussijaamas esimest korda Vietnami 6llega, mis osutus suurtes kogustes tarbitavaks.

Bussis6it Vietnami moodi. Normiks on :

- buss ylerahvastada nii, et vahekaiku tekkis mingi hetk vaikestel plastik toolidel "bobimeeskond", kes end vastavalt kurvidele yhele ja teisele poole, ette ja taha kallutas, a v6ibolla oli see vallatutel kurvidel ainuke balansseeriv joud, mis meid teel hoidis.

- amblikmehe kombel yle bobimeeskonna ja vahel ka istmete turnida. Koige paremini tegi seda meie reisisaatja, kes suutis yhest bussiotsast teise jouda nii kiiresti, et oli juba enne tagasi, kui ma teda minemas nagin a voibolla oli meil hoopis kaks kaksik6est reisisaatjat :)

- bussis 6lut juua, a seda tegime vist ainult meie, seega ei saa kindel olla, kas see just kohalikel normiks on.

- suitsetada, taiesti syydimatult voisid bussis sigareti laita, vaevalt et keegi oleks nagusid teinud, kui tegemist ei oleks olnud mitte just koige tavalisema tubakaga. Sealjuures veel p6lev suitsukoni vahekaiku visata vaevumata seda kustutada.

- vahekaiku oksendada, ma ei oskagi seda pikemalt kommenteerida, tapsustuseks nii palju, et meie ei oksendanud, seega v6ime seda raudselt kohalikuks normiks pidada.

Joudsime Saigoni kell 5 hommikul ja olime piisavalt heas vormis, et takso hind17 dollarilt 7-le kaubelda, krdi varganaod, aga eks ida-saksa turistid on neid ara hellitanud.

Hotelli otsides p6rkasime ca 6am kokku perearstist austraalia neiuga, kes tegusalt 6htult miski noormehega kodu suunas taarus. Kallistatud-musitatud kutsus ta meid muidugi endaga kaasa, hotelli ees tema saatja vist loobus yritamast ja laks oma rada, me aga crashisime kolme tydruku tuppa ja keerasime magama. Hiljem v6tsime harrasmehelikult nende korvale siiski oma toa.

Ho Chi Minh City (Saigon) on taitsa viks ja viisakas, city osa linnast vahemasti, kuna louna vietnam oli ca 90 aastat prantsuse koloonia, siis linnapildis naha vaga palju prantsuse parandit, nii arhitektuuris kui ka kommetes ja restoranide menyydes. Vaga popid on vasked prantsuse saiakesed, mida void olematu raha eest tanavalt osta v6i hommikusoogi korvale kr6bistada, olles eelnevalt varskelt ahjust tulnud saiakesele killu v6id kandnud, mis silme all saiaga yhte sulab ja saiakese veel h6rgutavamaks teeb.

Sattusime yhte natuke spetsimasse piljardi klubisse, kus alt korruselt v6is endale silmar66mu valida ja teisel korrusel piljardimatshis valja kutsuda. Reeglid lihtsad: daamide v6idu korral on noormeeste kohuseks kummalegi neiule suurusjargus 100 krooni anda; noormeeste edu puhul on neiud kohustatud seal samas k6ik oma riided loovutama :) No esimese kaotasime, teise v6itsime :P rohkem ei olnud m6tet mangida, sest ei olnud enam p6nev. Neiude poolt pystitati ka uued p6nevad tingimused, aga ei, seekord mitte!

Saigonist edasi p6hja poole Nha Trangi, mis samuti kuurortlinn. Siin elamine vaga odav, saime ranna aarde kahese korraliku hotellitoa 7$ eest, mis teeb alla 50 krooni nagu.

Olime eelnevalt aasia riikide sukeldusmiskursuste hindu v6rrelnud (Tups pigemini) ja Nha Trang jai silma, kui regiooni yks odavamaid. Ja nyyd olemegi avamere sukelduskursustel, eile olime klassiruumis teooriaga hommikul, parastlounal praktika basseinis. Tana hommikul soitsime paadiga merele ja kaisime 11 m sygavusel avamere tingimustega harjumas, tanaseks oli plaanitud kaks sukeldumist, aga kuna juba esimese sukeldumise ajal oli laine peris k6rge, tuul tugev ja sadas lakkamatut vihma (loe: suht sitt suusailm sukeldumiseks, vietnamis on talv vesi ca 26C), siis oli ainult aja kysimus milla asi veel hullemaks laheb - laks parast esimest sukeldumist, kui rannavalve koik laevad sadamasse kutsus, kuna tulemas oli suuremat sorti troopiline torm. Seega lykkus teine sulps homsesse, ehk yle-homsesse, eks hommikul paistab, millega ilmataat yllatab, kolm sukeldumist veel ees.

Muidu on siin tore, aga natuke vale aastaaeg ja eesti ida-naabrid on ka selle koha yles leidnud.
Vene turistidest raakides: aga on ju normaalne hommikus66gi korvale kell 7 6lut juua. Vene naiste riietusstiil ei paista eaga muutuvat, 50 aastasel mashal on samas stiilis hilbud ja meik nagu p6hikooli l6pupoel.

Minul 6nnestus yhe vene neiuga siiski lahemalt tutvust teha tema isa suures villas, tydruk ei teinud sellest probleemi, et tal noormees samas voodis magas, kes hiljem meie tegemistega yhines-peris freeky aga miks ka mitte :)
Kui Tups hommikul kuulis millega ma hakkama olin saanud, otsustas ta kohe Moskvaga yhendust v6tta :D

Kambodzas

2008-11-06T05:42:00.000-08:00

Rahvusvaheline Karmapank valjastas mulle vahepeal suures koguses ja vaga suure intressimaaraga kuuma Kolumbia tydruku naol laenu. Nyydseks on Bangkoki seiklused labi ning aeg intresse maksma hakata. Nimelt kaotasin ara oma eesti krediitkaardi, millega ma muideks olksin pidanud ka oma silmaoperatsiooni eest maksma (mis nyyd muidugi ara jai). Sellega polnud asi veel loppenud, sest suutsin ara kaotada ka oma austraalia krediitkaardi. Ok, paanitsema ei hakanud ning tellisin aussi pangast uue mis joudis Pangkokki nadalaga. Roomu jatkus aga vaheseks, sest peale uue pin koodi havitamist meenus voi siis enam ei meenunud vajalikud numbrid. Lollusel pole piire ning teine Tom ootab huviga millal ma oma passi ara kaotan. Imelik on see, et vanasti ei oleks minuga mitte kunagi midagi sellist juhtunud. Olgu see, kui mulle peaks aga keegi veel sellistel tingimustel laenu valjastama, oleksin (voi) sees. Koik hispaania keelt oppima!

Joudsime Kambodzasse. Esmalt ei pidanud me siia yldse tulema ning otsustasime Taist otse Vietnamisse soita. Ilmakaardi uurimisel selgus aga, et Tail ei olegi yhist piiri Vietnamiga. Olles aru saanud oma valearvestusest, sattusime paanikasse (no ei sattunud tegelikult) heidsime voodile ning naersime nii kaua, et kohulihased veel jargmisel paeval valusad olid. Plaan B - lendasime jargmisel hommikul Phnom Penhi ja siiani ei ole me seda otsust veel kahetsenud. Kambodza on oma inimeste, looduse ja toidu naol parima mulje jatnud.

Paar paeva tagasi kylastasime Angor Wati (templikompleks). Leppisime kohaliku giidiga kokku templikylastamise aja 5-ks hommikul. Eelmisel ohtul oli kavas vaid kerge ohtusook kahe rootsi neiuga peale mida tagasi hotelli, et jargmiseks hommikuks valja puhata. Minu ja Tomi teed hargnesid kell 3 hommikul ning ristusid taaskord kell 5 hotelli ees. Loomulikult ei olnud me minutitki maganud ning koos voetigi vastu otsus mootorrattaga poodi soita, et keha ja vaimu kohalikul ollel turgutada lasta. Templisse joudsime oigeks ajaks ja koik oli vaga tore hetkeni, mil pidasime arukaks labi plekkpurgi raggamasta lemmiktaime auru sisse hingama hakata. Olime sellel hetkel templis, kus Angelina Jolie Tomb Rideris ringi jooksis - meie ka! Vaene giid oli vahepeal paris suurtes raskustes meie leidmisega kuid siis jalle mitte, sest meie kiireid peitemanoovreid saatis vali naer. Onneks nagime ikkagi koik vajaliku ara ning lounaks hotelli tuttu. Muide ka minu eilne paev laks umbes sama rada, sest magama sain yheksa paiku hommikul. Nihutame piire ja kui keegi teist peaks Toomas Siga raakima, ei maksa teda enam tosiselt votta. Mina oskan sellest juba aru saada, kuid teid voib ta ara petta. Moned naited:
Gin eile eriti ei lainud - Tom joi ara 75% suurest Gini pudelist.
Tana eriti ei tiku - pidu kestis jargmise paeva lounani.
Ei - Jahh.
Ja yldse koik muu, mille peab taielikult ymber keerama, et aru saada mida mu sober mulle ytelda tahab.

Homme soidame lounakambodzasse. Plaan sukelduma minna ning niisama kurnatud keha rannapuhkusega kosutada. Ja siis edasi Vietnamisse, Laosesse ja Hiina. Seda muidugi ainult juhul kui need riigid ikka seal on kus me arvame, et nad on. Peaks vist ikka kaarti vaatama.

tagasi Bangkokis

2008-10-30T00:24:00.000-07:00

viimane kogemus Pattayast jai siiski positiivne, kui kylastasime erakliinikut, et Austraalia teise aasta viisa tarvis karvasest rinnast pilti teha. Kliinik oli ligi 20 korruseline ja pigemini oli tegemist 5 tarni hotelli, lausa paleega. Registratuurist anti meie kaasa minis giid, et me teelt ei eksiks, ootesaalides pakuti tasuta maitsvaid v6ileibu, teed ja kohvi. Terve haigala on tais piltilusaid miniseelikus 6desi kes meid meela pilguga koridorides saatsid.
Kardioloogia osakonnal ajasime juhtme kokku ja nad olid sunnitud meie torsod teistkordselt aparaadi ette kutsuma, sest esimesele pildile jai peale ainult 2/3 rindkerest. Aparaat seadistati ruttu ymber europiidset ylakeha pildistama. Neiud kihistasid osakonnas naerda ja kilkasid, et "too big, too big" (vanakooli esindajatele siinkohal ka v66rkeelest t6lge: "oh kuidas ma teid tahaks")

Bussijaamas kohtasime kahte daami Kolumbiast: Andrea ja Claudia. Kui juba rinnast juttu oli, siis peaks siinkohal ara markima Claudia rinna ja teisegi. Tavaliselt leian p6lise romantikuna neidudel ilu silmist, aga krt Claudia partiilt ei saanud terve 6htu pilku. Tups oli oosel siseinfot saanud ja teadis kindlalt vaita, et tegemist on silikoonidega.
Homme 6htul, kui Kolumbia naistega Helloweeni myrglit teeme, palun viisakalt Claudialt, kas saaks korraks katsuda :P ja miks ta peaks keelduma :D

Mida teed sina hommikul esimese asjana? Eeskujulikud tydrukud ja poisid t6usevad yles ja lahevad koju. Olin tana hommikul eeskujulik.

Spekuleerisime Tupsuga, millega Kolumbia naised Bangkokis kyll tegeleda v6ivad, sest Andrea on siin elanud (hotellis) juba ca 3 aastat. Arutluses v6tsime arvesse Kolumbia p6hi ekspordi artiklid, milleks on kuld, kokaiin ka kohv.Ja, et Kolumbia ekspordib ca 50% kogu maailmas tarbitavast kokaiinist, siis j6udsime jareldusele, et kyllap on naiste puhul tegemist kohvi arikatega. Kui daamidelt kysisin:"so girls, what's your business" tuli kiirelt vastuseks: "my business, is not your business" salalikud need kohviarikad :) ja egas need silikonidki odavad ole.

Kaisime tana Vietnami saatkonnas ja homme saame Vietnami viisad katte, see oli hea uudis, sest 1. novembril peame Taist lahkuma ja muidu oleks meil olnud bizdauskas.

Ah jaa, keegi oli Jaapani suursaatkonna ees olevasse telefoni putkasse sittunud :) Eestile on 6nneks Jaapan viisavaba, ei pea end sundseisu pikas viisasabas panema. Shit happens!

Tai Kuningriigis..

2008-10-28T07:37:00.000-07:00

Malaisiast s6itsime Langkawi saarelt otse Taisse ja kaisime ara p6hi turistimagnetites, Koh Phi-Phi saarel ja Phuketis. Lyhidalt, alkohol on sama kallis v6i kallim, kui kodumaal, tydrukud on odavad (alates ca 300krooni, saab ka odavamalt, kui natuke kaubelda, rahvas raagib :P), majutus kannatab elamist. Kohalikke seal ei kai, valdavalt euroopa turistid. Paar paeva pidu v6ib neil saartel panna (mida me tegimegi) ja siis edasi Bangkokki. Suurlinnad on k6ik yhesugused, kas nad meeldivad sulle v6i siis ei meeldi, meile Tupsuga ei meeldi, seega taaskord paar paeva pidu ja edasi Pattayasse (natuke Bangkokist l6unas) 66vastav koht, l6viosa turistidest on venkud, kelle arust 6 meetrit rannariba sogase vee ja 10 meetri kaugusel asuva magistraliga ongi paradiis. Palju venekeelseid restorane ja ooklubisi, kuldkettides dressipykstega vene j6mmid rikuvad niigi m6ttetud vaadet. Linnapildis riivab silma pensjoni eas persse-kukkunud valge mees kohaliku tai vurriga, kellele ta v6ks vabalt vaarisa olla. Mis siin salata, tydrukute hinnad, rahvas raagib, on siin veel odavamaks v6imalik kaubelda. Rannapromenaadilt leiad kauni kaaslase 150 eesti krooni eest, kes loves you for longtime :)

Meie esivanematel oli kombeks ikka oelda, et poisid jaavad alati poisteks, kui mingi tembuga hakkama saime v6i yleni mudastena koju roomasime. Paistab, et meil esivanemad ei olnud Tai maal kainud, kui nad selle steitmendi valja kaisid. Igast 66vastavat kraami on voimalik leida vastu jalutamas, kui hamaratel tanavatel luusida..Tupsust pikemaid ja minust jamedama haalega ladypoisse silkab siin ja seal syydimatult ringi ja tirivad valgeid turiste lausa peenist-pidi oma "honeypottidesse, lovenestidesse ja miks mitte ka palmi taha rannas. Meil on 6nneks selliste olenditega rindapistmiseks kool olemas - 5 nadalat filipiinidel 6petab nii m6ndagi, keda katse-eksitus meetodil, keda "6pin s6bra vigadest" meetodil.

Edasi vist Vietnami, novembri alguses.

hola

2008-10-24T07:03:00.000-07:00

Jutt ei ole just kronoloogiliselt korrektses jadas aga kirjutan siiski. Darwinis saime enda Hiina Vahvavabariigi viisad koos passidega postist katte ja ostsime samaks 6htuks pileti Singapuri. Piletiga sai vist kauba peale sixpacki 6lut voi kuidagi me igaljuhul joove saavutasime. Igaks juhuks votsime veel lennujaamagi kaks veintsi kaasa. Ja Tom vaidab, et tegime enne pardale minekut veel check-in baaris ka yhed 6lled. Igaljuhul ei oleks selliseid poisse kyll pardale tohtinud lasta. Enne 6hkut6usmist tuli testida lennuohutust. Protseduur vaga lihtne. T6use lennukis pysti, aseta parem kasi paatoslikult sydamele ja hakka k6va ja selge haalega Afganistaani hymni laulma, kui keegi sama siiralt sinuga yhineb on tagumine aeg pardalt lahkuda. Me Afgaani hymni kahjuks ei teadnud aga Borati versiooni Jankide hymnist tegime kyll ara (..Kazakstan is the greatest country in the world, all the other countries are run by little girls..) 6nneks ainuke kes minuga yhines oli tuikuv Tups k6rval istmel.

2008-10-23T14:03:00.000-07:00

Vabandan juba ette,kell on neli hommikul ja millegiparast olen ma Bangkokis. Kyllap tasa ja targu saame aru, miks ja kuidas..Tulin just klubist ja vaaramatud/maaramatud joud on roovinud minult mu platud. Mingi hetk oli m6lema kae ymber leegitsev r6ngas, nyyd alles vaid yks .Aga mis siis juhtus? Siinkohal tahaksin noored teile anda yhe koduse ylesande>

Tom1 Langkawi saarel oli kindel, et kais 6htul kahes ooklubis parast regge baari ja Tom2 vaidab,et kais ainult yhes, olgugi, et Tom1 on kindel, et kais teises klubis koos Tom2-ga, siis mis on t6enaosus, et Tommid j6uavad saarelt minema plaanitud paeval?

Andmed:

Kaks nadalat ohjeldamatut pidutsemist
Ega see Gordons nii hasti ka ei lainud(olgugi, et Tom1 sellele peaaegu,et p6hja tegi)
Tuli ootamatult jaaauto ja ei saanud jaad kastis raisku lasta
Neiud Shotimaalt ja Inglismaalt ei pea ka piiri
Meil on maja rannast 30 meetrit ja kogu aeg on janu
V6ib tulla tsunaami a pohmakas on vist hullem
Tom ytles, et tema ei joo (kindlasti hiljem vaidlustab)
Reede 6htu vastu pyhapaeva laks kaest ara
"Laintesse heida mind" ja ega sinagi kuivaks jaa!

Vastus peab olema kymnendiku tapsusega promillides ja parimad saadame rajooni v6istlustele.

Vahemarkuseks

2008-07-08T22:22:00.001-07:00

Selgus, et laevale, millel Toomas S hetkel tootab, oli siiski veel yhte inimest vaja ning umbes tunni parast lennutatakse mind Darwinist Christinile larele. Tegelikult oleksime pidanud juba ohus olema ja olimegi, kuid vesilennuki hydraulikarikke tottu ei sulgunud rattad ning pidime tagasi Dawrinisse poorduma, kus hetkel lennukite vahetamist ootame. Jutu mote on see, et meid ei saa monda aega molemit katte (ma eriti ei usu et keegi yldse yritab aga igaks juhuks mainin ikka ara) ja blogi ei saa me ka merel kirjutada. Sry.

Filipiinidest vol 1

2008-07-03T21:34:00.000-07:00

Nyyd on igal juhul selgeks saanud, et ei mina ega Toomas S viitsi seda blogiasja Filipiinidest algusest lõpuni ja ühe korraga valmis kirjutada. Asjaga tegime siiski algust ja hetkel avaldan selle, mis valminud. Ausalt ei tea, millal järge oodata - Paspaley suutis Team Estonia taaskord lahku lüüa ja paar nadalat, mündiviskamise tulemusel ning saatuse tahtel on Toomas S merel. Mis minust saab, ei tea. Toredat blogielamust teile!

Ah et filipiinidest. Ok! lend Darwinist Singapuri möödus suht rahulikult, selle hetkeni, kui esimesed venid sai tehtud. Austraalia rahabossidena ei tekitanud hetkekski küsimust, kas lennuki pardal eksootilistest veinijookidest end "piloodiks" rüübata. Maandusime ärgates keset ööd Singapuris, Tups keeras pingile magama ühinesin kõrvalpingil pärast väikest einet ja ohtrat vett.Läbi une sahiseva liuglesin järgmise lennukini ja jätkasin kääritatud radadel. Pardal langesin sügavasse vestlusesse kaasreisijaga teise maailamsõja teemdel aasia ja austraalia vaatevinklist, ühtlasi kirjutasin salfakale paar luuletust magavast Tupsust, kes oli eelnevalt suutnud ühe Singapuri stjuuardessi numbri oma telefoni salvestada.

Maandusime peatse Filipiinidel. Sisemisele udule lisandus välimune sudu ja eesmärk oli võimalikult kiiresti ja muretult, ilma liigse pingutuseta lennujaamast hotelli jõuda. Kataloogist valik tehtud, viidi meid Angel Citysse. Võtsime eraldi toad, kiired dušid, tunnised massažid, tüdrukud hotelli kaasa ja tundsime end lõõgastunult. Tüdrukutest rääkides ei saa mainimata jätta õhtu naela "Tups ja piiblilood" :) Enne õhtul hotellist lahkumist redutasin Tupsu toas, seni kuni ta end sealt pesi ja lokke sättis, mis andis mulle liiga palju igavat aega, mis omakorda vajas huvitavat sisu. Öökapi sahtlist leidsin vana hea piibli uue testamendi ja suskasin selle kelmikalt Tupsu voodis ühe padja sisse....

Tulime linnast tagasi, tüdrukud läksid mõne aja pärast oma teed, minul veel und ei olnud, seega läksin "naabrimehega" aru pidama, mis temal õhtu plaanid ette näevad. Rääkisime asjast ja muidu, a võibolla ka mitte, kuni Tups pihtis, et temal väga veider tüdruk tuppa juhtunud. Tüdruk viks ja viimatsepääl aga et olla millegipärast piibli padjapüüri sisse paigutanud ja ise veel eitas ka juhtunut. Eks kiskus ikka näo naerule küll :) Mõelda vaid, mida tüdruk võis arvata, kui Tups padja seest mingi hetk piibli välja sikutas ja kahtlustava pilguga piigale otsa vaatas. Nautisin hetke ja tunnistasin oma osalust piibli loos. Piiblilood saatsid meid tervel tripil.(Ice Age: where`s the bible/baby) Põrgule samm lähemal!

Igatahes, lahkusime Angelist Mindroro saare suunas, kus kostitasime end luksusliku puhkusega villas kaks nädalat. Mindoro saar on oma mõõtmetelt ja rahvaarvu poolest kordi suurem kui Saaremaa ( Filipiinide 7000-st saarest suuruselt kolmas vist), kuid sellest, millest Vikipeediast isegi lugeda saate, pikemalt ei peatuks. Villa ise oli kahest kohalikust keskusest võrdselt ca 5 km eemal imeilusas lahesopis. Selleks, et saarel kohalikest sõltumatult ringi liikuda rentisime kohe esimesel päeval samuti kaheks nadalaks krossitsiklid ning puhkus võis alata. Nende nadalate kohta võiks küll ütelda, et päevad olid vennad. Pärastlõunane äratus, duss, kerekinnitus kohalikes restoranides ning tagasi koju, et jääkülm rummipudel avada ehk teisisõnu õhtuseks väljasõiduks valmis seada. Motikatega sõitsime üldse väga harva...kaine peaga ning võiks ütelda väga õnnestunult. Samas meil ei olnud meil suurt valikut, sest piirded kitsal ja käänulisel mägiteel kodust linna olid valmistatud kohalike vaieldamatult andekate meistrimeeste poolt okastraadist. Toomas S oleks ükskord peaaegu sellesse okastraati ka sõitnud, kuid viimasel hetkel sai ratta pidama. Mina sõitsin otse tema taga ja vaatepilt ei olnud üldse mitte meeldiv. Õnneks oli Tom sellel hetkel rattal üksi. Ka see oli puhas juhus, sest enamus õhtutest pidime saatuse tahtel tagapingil sõidutama ka kiljuvaid sõbrannasid. Minul õnnestus aga korra oma rattaga teelt välja kimada, kuna ei suutnud arvesse võtta kiirust, järsku kurvi ja asjaolu, et mootorrattal puudub murul igasugune pidamine. Irooniliseks teeb kukkumise asjaolu, et minu keha ja vaim olid sellel hetkel igasugustest meelemürkidest puhtad. Õnnetus ise oli taas õnnelik, sest ei rattal ega mul polnud suuremaid vigastusi, verised koorikud peopesadest kadusid kahe nadalaga:).

Tagasi Darwinis

2008-06-15T01:57:00.000-07:00

Tere koigile. Oleme onnelikult, puhanult ja lotvadena Darwinis tagasi. Vordlemisi pika ringiga ymber ja labi Filipiinide nagime nii mondagi ning juhtumistest on yhtteist ka kirjutada. Hetkel aga annan teile vaid aadressi, kuhu Filipiinide pildid yles laadisin. Alguseks annavad needki ylevaate paikadst, inimestest ja tegudest. Pikemalt plaanime kirjutada lahiajal.

Filipiinide pildid

2008-04-29T06:34:00.000-07:00

Viimasest sissekandest on Broomis nii mondagi juhtunud. Koige varvikam lugu, mille jarelvongetes elasime paar nadalat, juhtus yhel laupaeva ohtul, kui Broome tabas taielik elektrikatkestus.

Mind elektri kadumine eriti ei morjendanudki, sest olin parajasti syvenenud raamatusse, mida taskulambi paistel voodis naudisklesin. Anyways, saksa neiud, kellega olime eelnevalt tutvust teinud, tulid mind tylitama ideega minna kottpimedasse Broome autoga tuuritama, pidavat vaga lahe olema (saksa rahvusmang - pimesikk urbaniseerunulete) Tehtud, moeldud! Tups tollerdas ka kuskil pimedas juhuslikult vastu, kes samuti meiega yhines.

Parast mottetut linnas tiirutamist (tagaistmel kais juba veinipudel mitmendat ringi voi oli see juba mitmes pudel) siirdusime randa, kus mina kui kaine autojuht maia pilguga veini noolivaid neiusi piidlesin ja neid kiiremini jooma mahitasin, et saaks juba koju tagasi minna ja auto ara panna - arge ahistage autojuhti!

Mingi hetk ujus keegi tugeva joobe tunnustega voll meie lauda ja hetk hiljem liitus meie laudkonnaga ka tema sober, kreeka juurtega Tony (Anthony). Asja sobrunenud tyybid manustasid pisut vagijooki ja otsisid seltskonda. Meie lauas istusid kaks piigat, kes pimedas voisid isegi paris atraktiivse moodu valja anda asjatundmatule silmale (saksa naised). Vestsime niisama juttu, et kes kust parit jne usual bulshit, kui yhtakki yks uustulnukatest, austraalia-kreeklane Tony, vaga joobesse vajus, nii, et raske oli tema huulilt valja lugeda, mis tema pehme keel meile vahendada pyydis. Pidasin vajalikuks tema joobnud konestiili matkida, mis tagantjargi ei olnudki koige sobilikum mote. Tyyp tousis pysti, ajas end puhevile ja klahvis ohku ahmides: do you want to make me look like a dickhead? (eakamatele lugejatele kellel koolis esimeseks voorkeeleks eesti keel oli, voiks provotseeriva lause kokku votta umbes nii : kas sa tahad naidata teistele, et minu pea sarnaneb peenisega?) pigem oli tegemist retoorilise kysimusega, sest ykski vastus ei oleks selles olukorras oige olnud. Proovisin igaks juhuks JAH/Ei variandid labi, mispeale viimane ymber laua minu juurde tormas ja mulle hea lataka pasunasse virutas. Seni kuni mina korraks "linnuteel" ara kaisin oli Tups end pysti ajanud ja vibutas kasi teise tyybi suunas. Esimene look laks mooda, mille tulemusena Tups enda loogi inertsist perseli kukkus. Teine katse laks natuke paremini. Samal ajal lippas kreeklane auto juurde ja naases sealt kriketi kurikat kurjakuulutavalt vibutades. Tups sai piki olga kurikaga ikka yhe laksu ara, mingi hetk lendas tyhi veinipudel suurel kiirusel peadest mooda ja purunes asfaldil. Edasi toimus koik kiiresti, umbes nagu Benny Hill shows, meie tupsuga jooksime ees, kreeklane, kurikas ja tema sober meil kannul, mingi hetk voeti auto appi, et meile jargi jouda. Mul onnestus samal ajal lootsutades ka kohaliku miilitsa punktiga yhendust saada ja live reportaashi juhtunust anda. Korraga pani Tups yhele poole tuhat-nelja plagama, kuna taaskord kiirelt lahenev Tony kurikaga tundus natuke ohtlik paigale jaamiseks ning käsivõitluse harjutamiseks. Ma siirdusin tagasi tydrukute heaolu kontrollima.

Tydrukutega oli koik ok, peale vaikse shoki ja peagi joudis lootsutav Tupski tagasi oma rannakutelt, kurtis jalas olevate okaste yle ja prillid olla ka madina kaigus kadunud asjade hulka sattunud. Onneks leidis Tups enda teise silmapaari yles, vaanas prilliraamid sirgemaks ja asetas oma kohale ninal. Taamalt oli naha autotulede valgusvihku, mis meile lahenedes intensiivsemaks muutus ja peagi meie autot valgustas. Onneks olid meie "sobrad" piisavalt kaugel, et meid autos mitte margata. Valge Ford Falcon jarelkaruga tegi parkimisplatsil odusa tiiru ning kiirendas, olles joudnud suurele teele, suund linna poole. Moni minut hiljem peatasid kohalikud korravalvurid sama auto ja toimetasid roolis olnud kreeklase politseijaoskonda. Olin suutnud kordnikele ahkides auto kirjelduse edastada, mis sai meie ruskikakangelastele sel ohtul saatuslikuks.

Hiljem laksime Tupsuga jaoskonda juhtunu kohta ytlusi andma, tehti pilte ja puha, nagu Kroonika pidu. Meie roomuks oli mind rynnanud kreeklasel muljetavaldav paturegister ka teistest osariikidest, mis andis voimuesindajatele piisavalt pohjust kurikaela ligi nadal pokris pidada.

Jargmisel hommikul oli mul silm nii rullis, et ei nainud selle silmaga alguses midagi. Yhe silmaga teatavasti on raske kauguseid tajuda, nii ma siis torkisin end hommikusoogi lauas kahvliga huulde ja poske, koperdasin iga trepi astme peal jne, vagagi ebameeldiv. Kaisin paeval ja ool millegiparast paikseprillidega :)

Pidasime oigeks hostelit vahetada, sest Tony teadis, et resideerume Kimberley Klubis, kolisime tagasi Beaches of Broome luksustesse. Maksame kyll natuke rohkem, aga koht ise on vaga shikk.http://www.beachesofbroome.com.au/imagegallery.asp

Kreeka kino jatkus, kui yhel paeval toolt tulles tuttavat valget ford falconit oma hosteli ees parkimas nagime. Ja ennae, ka Tony istus baarileti taga ja limpsis miskit jooki.Kuna olin end just eelneval paeval samasse hostelisse oovahi ametisse toole sebinud, siis poordusin oma uuest kolleegist manageri poole ka kreeka murega. Viis paeva olime Tonyga naabrimehed, kuna ei pidanud vajalikuks, et ta hostelist lahkuma sunnitaks. Onneks moodus koik rahulikult ilma vahejuhtumiteta.

Muidu on paevad suht vennad olnud, 6 paeva nadalas tool, peale tood bassu ujuma, parast kerge eine, raamat/film ja tuttu. Kuna pyhapaev on ainuke vaba paev, siis olen suutnud end laupaeva ohtuti suht vabaks lasta. Ja nii olengi vagagi vabalt yhel pyhapaeval hommikul dushi alt arganud ja teine pyhapaev arkasin lausa rannas, kuna paike oli juba korgel ja tegi liiga.Ajasin kargu alla ja siirdusin laintesse - varskem kui kunagi varem!

Siinne rand, Cable Beach, on kuidagi koduseks saanud, palju ilusaid ohtuid ja meeleolukaid oid on sel liival veedetud. Teinekord viskab rand ka vaikseid vimkasi, naiteks eile laksin randa koos rootslasega, aga arkasin sakslase korvalt :)

Saime viimasel paeval postkontorist oma passid koos Filipiini viisadega katte ja leidsime endale reisukaaslasteks Darwinisse kaks belgia tyypi. Tookoht toetas meid enda teadmatta paagitaie kytusega ja nii me homme siit Broomest roomsalt pohja suunas edasi kimame.

PS! Nadala mottetera: (yks meist tool teisele, peale eelmisel ohtul peetud meeleolukat koosviibimist: ma ei tea, mis ma siin teen, aga mul on hea meel, et sa mind siia toid!

Tegudest Broomes ja peale Broome

2008-04-11T00:43:00.001-07:00

Tana nagin tool ylemust. Viimase kahe kuu jooksul olen teda vist yldse umbes viis korda kohanud ja kyllap poleks ka tana tema saabumist paadikuuri marganud kui ta poleks sisenenud parkimisplatsile voiks ytelda vaga pilkupyydval moel. Raske jalaga Jeremy oma tsikliga ees, politsei sinise-punase loomulikult tootava vilkuriga jarel. Kiired jutud politseiga, kiire tere meile ning ylemuse visiit paadikuuri oligi loppenud. Mulle tundub, et ta ei tea meie nimesidki, sest ka tema kutsub meid ainult Team Estoniaks.

Aga jah, auto tagaklaasi varvimine (niiskus- ja pleekimiskindla) poivarviga oli vaga oige tegu. Siin, Vorusuuruses linnas on meie auto vist juba koigile teada. Ja kuidas siis muidu pisikest Ida-Euroopa riiki promoda. Veelenam, tanu sellele samale tagaklaasile saime hiljuti tuttavaks ka kolme eesti neiuga, tervitused teile! Sellele, kuidas Team Estonia autot myyes klaasilt maha saada, me ei motle. Ja ei peagi, sest auto proovime maha myya eestlastele.

Tahtsaid otsuseid tuleb enne pikalt kaaluda....not! Vahemalt meie arvame nii. Nadala eest ohtul linnas jalutades sai umbes 30 sekundiga otsustatud, et kohe kui Broomes kolm kuud parlipornot lopetatud, soidame Darwinisse ja sealt edasi Filipiinidele puhkama. Jargmise paeva parastlounal olid piletid ostetud ning pass koos muude vajalike dokumentidega Rootsi Filipiinide saatkonda postitatud. Passid koos viisadega peaksid tagasi Broomes olema jargmise nadala alguseks. Filipiinidel veedame ajavahemiku 5. maist 9. juunini.

Tanu plaanitavale puhkusele peame veidi rohkem raha saastma ning selleparast otsustas Toomas S eelmisel neljapaeval taaskord odava pakiveini, gooni kasuks. Asjata ei oelda, et goon ei moju ajule hasti. Igal juhul kui ma ohtul enne valja minekut dussi all olin, tabas mind veider ja vagagi ootamatu yllatus. Tugev raks ja myrtsatus sundisid mind seljataha vaatama. Minu dussikabiini uks, mis enne ilusti kinni-lahti kais, vedeles maas, mille peal Toomas S. Selleks ajaks kui ma aru sain, et mis juhtus, oli Tom juba peaaegu yleni marjaks saanud ning kurtis nii rikutud peoriiete kui valust tuikava 6la yle. Nagu kaastunde ootamine minult oleks olnud igati normaalne. Esmapilgul ohvrina tundunud Tomi haavad parasnesid aga kiirelt, sest oli ju ikkagi tema see, kes duellis uksega voitjaks tuli. Nyydseks on uks taaskord omal kohal, kuid tana on neljapaev....

Kyllap selle sama gooni moju all kasutasid paar paeva tagasi aborigeenid voimalust, ning sisenesid tagaluugi kaudu meie autosse. Varastati Toomas S-i tyhi seljakott ning minu mp3 mangija korvalt vaid korvaklapid. Veel jain ilma Eestist lahkumisel kingitud kompassist, mille yle on mul koige kurvem meel. Siiani imetleme aborite arukust. Mida teeb pigem ahvi- kui inimesesarnane olevus kompassiga. Tema peaks suunda vaatama paikese ja kuu jargi. Olgu, pean selle loigu lopetama, tigedaks ajab.

Parlifarmi me enam ei lahe ning oma viimased kaks nadalat tootame paadikuuris. Siis on viisa pikendatud ning soit Darwini poole voib alata. Ees lai naeratus, sest motted Filipiinidel.

2008-03-25T01:16:00.000-07:00

Minule teadmata pohjustel, olen ma siiski veel Broomes ja arvatavasti tootan koos Tupsuga paadikuuris jargmisel nadalal. Kaks nadalat rehabilitatsiooni kuluks marjaks ara. Vahepeal sai Pyha Patricku paeva tahistet ehtsas iiri pubis " Murphy's", ammu pole nii lobusat ohtut olnud. Tavaparase tymaka asemel paitas korvu ja lisas tantsusammudesse reipust korralik iiri band.

Max, seekord jutt reisukaaslasest ja eelmisest autoomanikust, sai aasta vanemaks mis vajas tosist tahistamist. Synnipaeva kingi osas ei suutnud me kuigi originaalsed olla, nii saigi Maxile synnipaevaks hadaabi rakett kingitud, mis oli segastel asjaoludel meie valdusse sattunud. Kui ohtu alguses ei oldud nii kindlad, kas rakett ka taevasse lennutada, siis ohtu lopu poole, synnipaevalise Smirnoffi julgustus ja naiselik uudishimu ei jatnud meile suurt muud valikut. Mis siin salata, ilus oli. Maxi nagime tol ohtul viimast korda, sest jargmisel hommikul lendas ta farmi toole, parast seda Darwinisse ja sealt aasiasse.

Auto "Max"on siin viimastel paevadel oma iseloomu naidanud, ehk ei meeldinud talle omaniku vahetus voi ehk Austraalia populaarseim koeranimi :) Vahe sellest, et starteri relee vajas uuendamist, on Max suurtel kiirustel kurvides hakanud piloodi jalgadele kylma vett pritsima. Samuti on taheldatud probleeme Maxi juhtimisega. Tups, kuuldes yle kahe nadala telefonist minu haalt, ei suutnud Maxi teel hoida ja "parkis" auto 70 km tunnikiirusega yle aarekivi teepervele, mis tahendas Maxile laksust uusi rehve. Handsfree kaib telefoni, mitte rooli kohta! "meil on Maxil uued kummid"

Eelmisel nadalal avastasime kohaliku spordikompleksi, kus ka sulgpalli harrastamise voimalus olemas. Tehtud, moelud! Koige sportlikumateks jalaavarjudeks osutusid minul sandaalid, mida kaunistasin valgete sokkidega. Reketid ja pallid hinna sees. Reketi kuju monel puhul liigitaks julgelt moodsa kunsti alla. No nii kaheksas ei olnud isegi minu Lastotshka 3 parast mitmeid kaugusrekordeid Punasel tanaval. Kujutan umbes ette, kuidas moni maikaga mees oma segapaaripartnerist kallist kaasat sellega oli nuhelnud, parast enda ebaonnestunud servi vorku :) Tunnikese pidasime isegi vastu, kulutades palju hapnikku saalist ja vedelikku kehast.

Tere kallid sobrad.

2008-03-20T19:54:00.000-07:00

Monda aega tagasi lubatud pildid on nyyd lopuks nagisse riputatud. Uued pildid on kataloogis "Broome time". http://nagi.ee/photos/tomeerik/sets

..ma ka ikka veel olemas :)

2008-03-17T22:14:00.000-07:00

tere tere, yle pika aja
palju parli karpe on vahepeal merest valja kistud, puhastatud ja tagasi merre paigutatud, yhtlasi ka palju vett merre voolanud, eriti rohkelt just veebruaris, kuna see pidavat Broomes marjal aastaajal koikse nutusem kuu olema. Aga meil pole siin aega nutta, too tahab tegemist. Samal ajal kui Tups paadikuuris nina nokkis olid mehed merel vedelat leiba teenimas. Too osas voib parlifarmis veedetud 2 nadalat lyhidalt kokku votta, same shit -different day, mottetarkusega. Siiski paarist helgemast hetkest pikemalt.

Oma olemuselt olen suhteliselt tolerantne ja katsun end alati teise inimese nahka mahutada ja neist aru saada. Esimest korda elus tuli mul end musta nahka sobitada... Nimelt 2 nadalat jarjest veetsin 12-15 tundi paevas 10x3m alusel koos musta mehega.

Adrianto Telepta - Dre nagu teda farmis kutsuti, on 25 aastane, raseda naise kehaehitusega (meestele lihtsalt ei sobi), lopetamata keskharidusega, mustanahaline noormees, kes parast kaevanduses tootamisest vasimist otsustas parlifarmis karjaari teha. (usun,et kaevanduses on karjaari oluliselt lihtsam teha, sest seal vajalik masinapark olemas, ole ainult mees ja loo kopp maasse) ...ja tema oli minu boss laeval.

Voibolla enne veel natuke minu muusikalistest eelistustest - ei eelista gangsta rappi. Oh, ma ei teagi kohe, valus lausa on teile kirjutades seda koike uuesti labi elada. Ma arvan, et see on sarnane tunne, mida sober Patrick tunneb iga kord, kui peale harrastajate sulgpalli turniiri algab bankett ja kylaliste meelt lahutab terve ohtu kohalik moosekant, esitades oovastavat eesti sylti; voi kui Kihnu rahvamajas esines Velli Joonas, voi kui Yllar Jorberg laulab sulle kaks nadalat jarjest : beibi,beibi, beibi ma olen suur ahv, milles ma yldse ei kahtlegi. See oli porgu suure O-ga! Nii palju enesevalitusus on vahestel. Tups naiteks ei pidanud seal paadis paevagi vastu viimane vahetus, ahvardas end yle parda heita, kui muusikat ei vahetata.

mp3 mangijas ca 60 laulu, laulu keskmine pikkus 3,5 minutit = 3 ja pool tundi. Kolm ja pool tundi mahub 12 tundi 3,43 korda ja kahte nadalasse mahub see tapselt 48 korda. 48 korda kuulata lugu, mille ainsaks taustarytmiks on pystoli vinnastamine, millele jargneb lask. Ei, ma ei ole rassist... aga monel juhul ... ai kurja! Motlesin, et leiaks mingi kompromissi, sina tahad musta muusikat, mina valget, krt kuulame midagi vahepealset - Michael Jacksonit naiteks :)

Edasi lobusamatel teemadel. Yhel paeval tuli peakontorist kask koik paadid merelt ara tuua ja kovasti kinni siduda, sest Tsyklon Ophelia liikuvat meie suunas ca 90 km kaugusel pohjas. Tsyklonid on alati teretulnud, sest vabastavad igapaevatoost.Siiski lebopaevast oli asi kaugel. Koik, mis voinuks tuule alla votta, tuli kovasti kinni siduda. Eks tegemist oli paris loomingulise tooga, sest mingi hetk ei olnud enam midagi kinni siduda, aga egas siis looderdamist ka ei sallita. Nii ma siis tabasin end yks hetk jousaalis hantleid seina kylge sidumas :) krt neid tsykloneid teab!

Tsyklon vottis jargmisel paeval teise kursi ja porutas meist mooda ookeani peale ja rohkem tast

ei kuuldud.

Peale esimest nadalat olid sormeliigesed toost nii valusad, et enne magama minekut sai tihti kerge painkiller poske pistet. Kaed on nyyd nii suured, et ykskoik mida kaes ei hoia tundub vaiksem kui ennist. Pissil kain nyyd nagu tydruk, kykitan, et ei peaks peos miskit hoidma :)

Seekord sain osa ka "hoolduspaevast" mis tahendas paadi kyyrimist, mootori puhastamist ja varustuse kontrolli. Minule usaldati paadi kyyrimine. Lounaks paat laikis. Mis andis meile parastlouna vabaks, ladusime esky olut tais ja soitsime kaatriga kalale. Ylejaanud paevad olid yhtlaselt mottetud.

Kui tagasi Broome joudsin, helistasin sober Tammele Melporri, kes kysis johkralt, et kas ma kuival nyyd? Ole ise kaks nadalat merel valutavate sormeliigestega, krt muidugi kuival.

Ahjah, Tups vist kribas, et me nyyd uhked autoomanikud. Otsustasime autole nimeks panna Max, tema endise omaniku jargi. FHM-st lugesime, et Max olla ka Austraalia koige populaarsem koera nimi :)

Panime Maxile kaks peaaegu uut rehvi alla, mispeale Max enam ei kaivitunud.Ilge jama! Sai paar paeva jala kaidud, enne kui yks tyyp paadikuurist sixpacki eest Maxi alla ronis ja kruvikeerajaga Maxi toole pani. Eks aimasime isegi, et starteri relee jupsib :) Maxile uus relee ostet, tegime ise Maxile ka olivahetuse ara ja panime uue olifiltrigi - tasus ikka ylikoolis kaia, egas oli iseenesest autost valja ei jookse (kui just karterit katki ei soida). Tupsul oli parast pool paeva posk oline :)

Mina siirdun neljapaeval tagasi Talbot Baysse kaheks nadalaks, Tups esialgu veedab oma paevi paadikuuris, aga kui voimalus tekib, siis laseb ka end kuskile farmi voi laevale kommandeerida.
Molemal on Broomest suht kopp ees, aga otsustasime siin siiski enda kohustusliku kolm kuud farmitood ara libistada ja siis tundub, et jargmine suurem peatus on Darwin. Aprilli lopuks peaks aeg tais olema.

PS! Maxi vanaema nimi on Fokje (arge seda inglise paraselt haaldage) America - fokje!

Palav on

2008-02-29T00:53:00.000-08:00

Tere taas. Vabandust, et monda aega ei ole kirjutanud. Ma pakun, et koige suurem syydlane selles on Eesti Paevaleht. Nimelt ei olegi viimane veel soovinud meie lugusid laupaevases lisas jarjejutuna avaldada ning seega puudub meil siiani igasugune kohustus asju kirja panna. Ega mul polnud ka praegu plaanis midagi kirjutada (no mis ma ikka tyhjast kohast juttu imen; pealegi ei saa koigest kirjutada, toetajad ja delfi lahevad p6lema ju) aga yks lugeja avaldas suuremal maaral survet ning olgu siis blog. Pealegi on meil nyyd ka tasuta internet. Vastas hosteli Cocos omanik, vanem naisterahvas tundub olevat arvutiasjus natuke vohik ja nii levibki nende ja linna ainus tasuta wifi meie hosteli rodule.

Esimene kompanii, kes suutis lopuks Tupsi ja Tom'i / Team Estonia / Tom'i ja Jerry (hyydnimed ylemustelt) lahku lyya, oli Paspaley. Nimelt olin mina vahepeal veel yhe vahetuse Talbot Bays, Toomas S tootas sel ajal Paspaley kontori tagahoovis. Nyyd on Toomas S farmis ja mina tootan maal. Farmi toost ma eelmises sissekandes natuke juba kirjutasin. Nyyd kirjutan toost tagahoovis:). Paev algab kell 7 hommikul, ametlikult. Ja 7ks jouavad koik ka toole. Aga enne 8-t ei toimu meie paadikuuris peale hommikukohvi joomise veel mitte midagi. Voi siiski. Esimesed jaapanikeelsed roppused on selleks ajaks siiski juba opitud. Varsti tuleb ju louna ja siis laheb andmiseks. Tooks on koite kokku sidumine, nooridele solmede sisse tegemine ja veekahuriga paikesest kuumade kehade jahutamine. Viimase lause all pidasin silmas seda, et tegelikult ei tee me seal suurt mitte midagi. Kell 12 on tunnine louna ja kell 3 on kuuri uksed kinni. Vahel tundub, et paeva mote ongi jaapanlaselt Keisukeselt roppusi oppida, et lounapausil itaallast Matteod ning austraallast Teod nendega kostitada. Nemad kostitavad mind muidugi ka aga seda koike vaid oppe eesmargil. Pildil mina ja Keisuke, tood rabamas nagu naete.

Esimese suurema uudisena voiks ara markida auto otsu. Ostsime Maxilt soodsa hinnaga 1992 aasta 4 liitrise Ford Falkoni. Sama auto, millega Perthist siia tulime ning millega seob meid juba ca 6000 km yhiseid auke ja aknaid. Max ise soidab varsti Aasiasse ning autot enam ei vaja - seega oli tehing igati kasulik molemale poolele. Autoost toob endaga kaasa loomulikult ka teataval maaral uusi kohustusi ja tana peale tood likvideerisingi autost loodetavasti loplikult vordlemisi suure sipelgapesa. Vaevalt see kellelegi imelikuna tundub aga ytlen lihtsalt ara, et see oli tagumise istme all. Ja minu autoostu tahistati ka toojuures. Ise sain sellest teada alles siis kui ohtul linnas peale pikemat tiirutamist vaba parkimiskoha leidsin. Matteo ja Teo olid varviliste koie yhe otsa auto alla kinnitanud, teisest otsast leidsin tuhja joogipulbri pyti. Nagu just abiellunu. Autoostu tahistasime muidugi ka isekeskis ja nii, et koik osapooled asjst teadsid. Ja tanu nendele pidustustele pidime tervise sunnil, jargmisel paeval, vabariigi synnipaeval vaid kooki sooma. Igasugune teistsugune tahistamine oli anatoomiliselt voimatu. Pildil mina, Max, Toomas ja Spirit.

Varsti laen rohkem uusi pilte yles aga seekord ei tee uut kataloogi, vaid lisan pilte viimasesse kausta "Broome, Talbot Bay". Ja ei ole motet iga paev ise kontrollida, server voib umbe minna. Ma annan blogis sellest ikka teada.

Raggamasta lainetel. Toomas E

2008-02-21T01:16:00.000-08:00

Igaks juhuks piltide kohta ka link (mugavam) http://nagi.ee/photos/tomeerik/sets/71355

Elu parlifarmerina ehk 15 paeva ainult vee peal (kolab nagu Inese hitt).

2008-02-10T19:44:00.000-08:00

Oleme tagasi tsivilisatsioonis. Tegelikult olime tagasi juba kolmapaeval aga nyyd, reede lounapaiku avastasin, et mu napud teevad peaga taaskord sellisel maaral koostood, et saan yhtteist kirja panna. Ja selle voimaluse ma pean kiirelt ara kasutama.

Kaks nadalat tagasi istusime kell 6 hommikul pisikesse 12-kohalisse vesilennukisse ja lendasime umbes tunni pohjapoole Talbot Bay-sse, yhte seitmest Paspaley Pearls (meie tooandja) parlifarmist. Tegemist on suhteliselt raske fyysilise tooga ja pikkade paevadega kuumas ning niiskes kliimas. Onneks kompenseerivad seda koike lahedad tookaaslased pisikeste eranditega*, vaga korralik sook, mitmekylgsed ylesanded ning imeilus loodus. Pisikeste erandite all pean silmas austraalia jommitandemit, kellega pidime yhe paeva parlikarpide korve puhastama. Ninamees Scott viis meid lounapausil nii kaugele, et kohvi korvale neelasime molemad Toomasega yhe valuvaigisti. Aga ma saan Scottist aru. Scotti isaga juhtus naiteks selline lugu, et viimane kord, kui ta pooli joi voi oigemini poolist vaid puuvilju soi, oksendas ta peale seda oma proteesid peldiku potti. Asja kaema tulnud ema pidas oigeks oksele kiirelt vesi peale tommata. Hommik tuli Scotti isale raskelt: meeletu peavalu ja 700$ suuruse arvega uute hammaste eest.

Too tegi ahvist inimese. Ka meid on parlifarmeri too muutnud aga vastupidiselt ahvile. Siidjas kontoritootaja nahk nappudel on asendunud liivapaberiga. Molemad panime koolisormused peenemasse nappu, kuna sormed on lihtsalt jamedaks lainud. Ja joudu on ka ahvimoodi. Vaimse poole muutustest on aga veel vara raakida (loe: tahetakse teemat valtida).

Vabadel hetkedel pyydsime kala, Austraalia moodi. Peaaegu alati jai soogikoradest toitu jarele ja selle viskasime yle parda. Seda teadsid ka koik ymbruskonna hailapsed. Ja kui sa votad yhe koiejupi, teed sellest silmuse, viskad silmuse vette, silmusesse viskad suure plartsuga sardelli ja ootad, on voimalik, et seda tuleb sooma haipoiss. Ja kui sa siis oigel hetkel silmuse kinni tombad, saadki hai katte. Kuna see jutt tundus natuke uskumatu, oli meil vaja asi kohe jarele proovida. Ja tuli valja, et nii elu on-kaibki. Toomas S tombas valja kolm haid minu tagasihoidliku yhe kuid piraka vastu:). Hiljem lasime kalad siiski vette tagasi. Teine moodus kala pyyda on muidugi palju brutaalsem, kuid selles on syydi asjaolu, et meid jaeti kahekesi paariks tynniks yhele parlipaneelide puhastamise pantoonile. Ei tulnudki kaua oodata kui kuskilt ilmus valja harjavars ja odav hiina nuga. Selle odavuses veendusime hiljem. Igal juhul kinnitati nuga harjavarre otsa, vette lendas hommikusoogist ylejaanud sai ja varsti oli ka mingi veider lapik kala seda mugimas. Aga voidu asemel tabas meid kaotus ehk "aga meil ei onnestunud see". Me mitte ei jaanud ilma ainult kalast, vaid viimane pidas targemaks endaga kaasa votta ka teravama poole odavast hiina noast.

Esimesse toovahetusse mahtus ka kaks olulisemat tahtpaeva, mis veelenam langesid yhele paevale. 26 jaanuar on Austraalia paev ning juhtumisi ka Toomas S-i synna. Kanti wifebeatereid (maika), joodi olut ning grilliti liha. Ka meie suuhaavade desinfitseerimiseks kaasa voetud antiseptik-mishka vodka leidis tee puuviljapooli ja koigil oli hea meel. Ja peale mishkat (mis on tegelikult farmis keelatud), ilmus manager ja mitte kurja nao, vaid kanepiga. Scott pooli ei puutunud.

Ilmateated farmis ei vea mitte kunagi alt. Ainus probleem nendega on vordlemisi lyhike etteteatamisaeg. Teisisonu kui sa naed, et yks taevaaar hakkab pilve minema, void olla taitsa kindel, et ca 30 minuti parast tabab sind suhteliselt suur aikesetorm. Meie koige suurem torm kostitas meid kohe esimese paeva parastlounal. Ilus algus ilusale seiklusele. Ausalt, tormid seal on agedad. Pealegi kui muidu on kogu aeg suhteliselt palav, toob torm endaga kaasa jahedama vihma ja tuule. Ja siis on taas pohjust ujuma minna, sest vesi on kogu aeg +30. Ujumisega on nii, et sa pead laevalt suure plartsuga vette hyppama. See peletab kalad moneks ajaks eemale ja siis on piisavalt aega turvaliselt veest valja tulla.

Igal juhul oleme selle tooga vaga rahul - suureparane kogemus ning hea palk. Veelenam annab see too meile voimaluse taodelda teise aasta viisat.

Lisasin nagisse taas paar pilti. Need peaksid andma parema ylevaate Broomest, Talbot Bayst ja aina pikemaks kasvavatest juustest.

Ja Austraalialt Eestile eurovisiooni loo eest 12 punkti.

fuck Port Hedland....

2008-01-22T04:05:00.000-08:00

tuleb valja, et oleme siiski hingelt romantikud. Lahkusime rahalohnalisest toostuslinnast 600 km oma unelmatele lahemale. Joudsime Broome nadal tagasi eesmargiga saada tood parlilaeval. Joudsime Perthi ohtul, maksime jahutatud toa eest (polnud voodit nainud ca 2 nadalat) esialgu natuke isegi kartsin nari ja imetlesin eemalt aukartusega, parast paari 6-packi votsin julguse kokku ja heitsime yhte - vaga meeliylendav uni vottis voimust sekunditega.

Jargmise paeva veetsime tood otsides, agentuuris ja Paspaley parlitoostuse kontoris. Resumeed ja paberitoo tehtud votsime ylejaanud nadala vagagi vabalt.

Hommikul otse voodist bassu, meil on hostelis vordlemisi suur bassein, kus veetsime tubli kolmandiku moodunud nadalast. Ohtud moodusid rannas paikest ookeani suigutades. Kui paike oli oma paevatoo teinud, oli kuu kord valgustus kohustused yle votta. Siinne kuu erineb oluliselt kodumaisest. Jalutasin yks ohtu mooda randa ja kuu valgustas vahuseid laineid, mis rahutult randa loksusid. Oise valgustuse osas on Broome suvisel hooajal hasti varustatud, kui pohjataevas saras laternana taevas kuldne kuu, siis lounataevast dekoreerisid tumedad aikese pilved, mis olid rohkem sartsu tais, kui void leida noolega kapist.

Lihtne on unistada reaalsetest asjadest, siis ei pea unistustes pettuma. Homme hommikul stardime vaikse vesilennukiga parlilaevadele. Mina ja Tups veedame kaks nadalat ujuval alusel, Max redutab nadala vaiksel parlisaarel. Kaks nadalat parlipyydjatena, nadal hostelis bassus kylmade kokteilide saatel - sounds like a plan!

On natuke raske edasi anda seda tunnet, kui lebotad kookospalmide all basseinis ja jood margaritat. Kui igav hakkab, void naiteks puu otsast kookose alla rabada, selle noaga lahti nikerdada, kookospiima juua, syya valget kookost ja ymiseda mond eksootilist regge-samba rytmi, nagu kogu aeg naerul. Paevase ja oise temperatuuti vahe on 4C, seega vahet ei ole millal voi kus sa parajasti oled, paeval on lihtsalt soojem :)

Seega seltsimehed, oleme jargmised kaks nadalat arvatavasti levist valjas parleid pyydmas. Kirjutage ja joonistage siia voi saatke maile. Kui tagasi oleme, riputame uusi pilte ja muljeid yles.

Pildid

2008-01-15T15:48:00.000-08:00

http://nagi.ee/photos/tomeerik/sets/

Lisasin kaks uut kataloogi meie viimastest tegemistest.

Toomas

Karijini...

2008-01-14T23:05:00.000-08:00

...kolab nagu Jumanji, see laste oudukas, kus Robin Williams vaiske poisina lauamangu sisse imeti ja 40 aastat hiljem naasis koos ahvikarjaga, ise oluliselt mitte palju erinedes. - tegelikkuses on tegemist suure rahvuspargiga in the middle of nowhere. Lahkusime piltilusast Coral Bayst ja soitsime ca 750 kiltsa sisemaale, kus temperatuur naitas, et kui tahan, siis lohun termomeetreid ja autodel jahutusvoolikuid.
Peatusime vaikses bensukas taaskord keset tyhermaad, kus autot tankides voisid enda korval seisvale veisele ka voolikust lonksu pakkuda ja hiljem koos suitsu teha :)
... jarsku hakkas kapoti all miski susisema ja auto alt voolas valja heleroheline vedelik, tundsime end nagu mehed mustas, kes koristavad ilmaruumi universumi saastast. Susin kestis veel kaua ja loik yha suurenes, synkroonis suurenes ka meie uudishimu. Nagu arvata vois oli tegemist jarjekordse peajalgsega Orioni voolt, kes oli salamahti meile mootorisse pugenud ja nyyd, suurest hirmust, et ta avastatakse, end tais lasknud. Selle aja peale kui me kapoti yles tostsime oli vaike porguline joudnud juba jalga lasta ja krt auto radika jahutusvooliku ka katki hammustada. Loikasime voolikust katkise jupi maha, klamber peale, vesi radikasse ja reis jatkus.

Oo veetsime Tom Price nimelises linnas karavanipargis. Saabusime parki koos pimedaga ja receptionis ei olnud enam kedagi. Naabrimees Paul, hea inimesena, lubas meil oma grillil kartuleid ja sinki praadida. Ohtu jatkus meeleolukalt basseinis, kuni mingi hetk tuled maha voeti. Ei tea, kas selleparast, et otsustasime lopuks sootuks alasti kymmelda?

Hommikul ei kysinud varavas meilt keegi midagi, ise ka pakkuma ei lainud, lahtusime kuldreeglist - ara ole kunagi esimene, viimane ega vabatahtlik! Sel korral saastis "kuldreegel"meile teatud koguse raha.

Karijini rahvuspark http://en.wikipedia.org/wiki/Karijini_National_Park Jarjekordne palav paev. Termomeetri nait viludas +46C otsustasime kompida labi moned matkarajad, kaia kaljude vahel ujumas ja oo rahvuspargis veeta. Oh, seda silmailu, kujutage end sulistamas kanjoni pohjas olevas looduslikus basseinis. http://en.wikipedia.org/wiki/Image:Kermits_pool.jpg, http://en.wikipedia.org/wiki/Image:Karijini.jpg Et kanjoni pohja jouda pidi natuke siin-seal turnima, aga see koik oli kuhjaga seda vaart.

Telklaagri seadsime pysti keset parki, ymbritsetuna poostastest, korbest ja magedest..ja karbestest. Eeskujuliku skaudina oli minu kohus kaaskannatajatele teha lyhikokkuvote filmist Mountains Have Eyes. Loole lisasid vurtsi Bushtoileti uksel ja seintel olevad vereplekid ja loomulikult taamal korguvad synged maed.

Nagu oudusfilmile kohane lahenes pimeduse saabudes meie laagriplatsile ka aikesetorm. Enne kui magama saime, nagi Max, et laua juures, kus me just hetk tagasi olime einestanud, liiguvad mingid kogud. Kui ma Maxini joudsin, oli ta juba joudnud jalgupidi laua otsa ronida ja sihtis taskulambi hagust valgusvihku poosastiku poole, korrutades mulle, et nae nae, silmad saravad vastu. Kuna Max ei olnud enne midagi sellist nainud(ja Tups oli juba telgis), siis ta igaks juhuks palus mul lyhidalt kirjeldada keskmist dingot. Fred Jussi oleks kindlasti paremini dingot kirjeldanud, minu versiooni kohaselt on dingo koera ja rebase armastuse tulem. Nyyd oli Max kindel, et nagi dingot :) ja vaevalt, et Max Fred Jussit yldse teabki.

Lyhidalt - magadel on silmad, dingodel on kombeks tulla telkide vahele oma arveid klaarima, mis kulmineerub lopus yhisulumisega ja seekord laks aiksetorm napilt mooda. Home and dry!

Hommikul tegime veel vaikse supluse piltilusas looduslikus basseinis ja otsustasime sisemaa punase liiva enda taldadelt selleks korraks pyhkida ja seadsime suuna Port Hedlandi poole. Ah jah, vahepeal koorus kuumaga yhelt rehvilt muster maha, mis tanaseks on leidnud jalle endale uue kuue.

Nahes Port Hedlandis ainult toostust enda ymber tundisme raha lohna. Sestap kaisime tana mitmes toobyroos end registreerimas. Palgad on siin oluliselt paremad, kui Perhthis. Votmesona on kaevandused, kus kraabitakse maast valja viimnegi rauatykk, raakimata kullast jne.

Nadala pirn! Kaubanduskeskuses, olles sisseostud teinud, ootasime kassa jarjekorras. Kassa korval asus poe infopunkt, kus keegi oli mikrofoni valveta jatnud. Tupsu motteid hakkas dikteerima vaike saatan ola pealt. Ja juba jargmisel hetkel deklameeris Tups mikkarisse kovas ja selges eesti keeles..."mina tapsin, mina tapsin ja mina nus...in seda siga ka perse!"(http://youtube.com/watch?v=heCg28fW3Qg) vaike aasia naine yritas Tupsult mikkarit tagasi voidelda, ent asjatult. Tups lopetas rahulikult oma motte, vabandas hiina daami ees ja minul jalle tilgad pyksis.

Fannidele teadmiseks, et tegin endale Skype-Ini numbri, mis on minu kulul suunatud kohalikule moblale. Kui miskit asjalikku on oelda, naiteks tere, siis andke tuld. Tegemist on rahalises mottes eestist helistades tavalise lauanumbriga 7121076

Hit the road Jack!

2008-01-10T18:47:00.000-08:00

3.jaanuaril lahkusime Perthist. Mina, Toomas S, Max (hollandlane, kellega Perthis tuttavaks saime) ja Maxi 6de koos elukaaslasega. Viimased tulid Hollandist siinset elu kaema ja sugulast vaatama. Ja kuna Maxil ning meil oli plaan aasta algusest p6hjapoole reisida, otsustasid nad auto rentida ning meiega esimeseks 9 paevaks yhineda. Meie kolm ja meie kola mahuvad ara suhteliselt suurde Ford Falconisse (tegemist Maxi autoga mitte meie Sallyga), hollandlased rentisid endale aga matkamiseks ymber ehitatud vaga voimsa mootori ja suure kylmkapiga:P Land Cruiseri. Selline auto selleparast, et osadesse rahvusparkidesse ja vaatamisvaarsuste juurde ei paase tavalise autoga, kuna labida tuleb kymneid kilomeetreid liivateid ja muud jama.

Hetkel, mil seda juttu kirjutan, on meie tripp kestnud 7 paeva. Reisi saadavad paar vaga lihtsat p6him6tet: jargmise paeva sihtkoha paneme paika kas eelmise paeva lopus voi uue paeva alguses, ei kiirusta (paevas labime keskmiselt 200-350 km) ning laagri paneme yles seal, kus parasjagu meeldib. Teisisonu ei ole meie roadtrip ette planeeritud ning ainus eesmark on millalgi Broomi jouda ja parlikorjamislaevale tood saada. Hetkel oleme umbes poolel teel (Perthist ca 1200km), imeilusas Coral Bays ning siia otsustasime jaada 4-ks paevaks ehk ajani, mil hollandlased tagasi koju soidavad ning vaid meie kolmekesi edasi randame. See on ka esimene koht, kus korraga rohkem kui yhe oo veedame.

Esimese seitsme paeva jooksul on meie teele jaanud Pinnacles, Kalbarry rahvuspark, Geraldton, Shark Bay, Monkey Mia, Carnarvon ning lopuks Coral Bay. Ma ei tea, kas peaksin neid nimesid siin mainima (voibollab on neid vooraid kohti igav lugeda) aga eks pean vastukaja ootama. Senini on meie reis onneks suuremate apardusteta lainud. Pinnaclesis suutsime ainult Toyota rehvi ara lohkuda ning Monkey Mias peale 50 km liivateed ja kuivade jogede yletamist ahvardas meid oosel kell 4 torm ning me pidime vaga kiirelt poolsaarelt pogenema haarates kaasa kogu meie ylesseatud matkavarustuse: telgid, madratsid, toolid, lauad, pliit ja muud soogitegemiseks vajalikud riistad. Pean veel mainima, et soome siin vaga hasti, kuna koogivarustus ei erine peaaegu millegi poolest tavalisest kodukoogist. Kaks korda paevas on soe sook laual. Ainult louna on kiire ja koosneb enamjaolt voikudest ning kylmast joogist. Ja nendele, kes parasjagu roolis ei ole, on selleks olu:). Viimast kulub palavatel paevadel parasjagu:D. Selleparast kyllap juurde votangi, kuid narvi ajab aga see, et Toomas S votab ainult alla. Jama!

Ok, nyyd kirjutan natuke asjadest, mida nainud oleme. Koige rohkem oleme nainud k6rbe. Sellist punase peenikese liivaga, madalate pool elavate pool surnud p66sastega k6rbe. Selle vahele mahuvad joesangid (vahel on nendes ka vesi) ning loomulikult ookean. Teele on jaanud ka paris palju erinevaid loomi ja moned nendest isegi elavad veel. Shark Bays nagime haisid. Suhteliselt suuri aga vaga kaugelt. Coral Bays, tana, seevastu pisikesi aga ca 10 meetri kauguselt. Teel oleme korduvalt kohanud kangurusid, kitsi, emusid (umbes nagu jaanalind) ja sisalikke. Monkey Mias sattusime kokku delfiinide ja pelikanidega. Ja loomalaipade ymber tiirlevad raisakotkad:). Kui muude loomadega meil suuremad erimeelsused puuduvad, siis seda ei saa ytelda karbeste kohta. Siinsed karbsed on lihtsalt nii ylbed, et ronivad sulle igasse peas olevasse auku. Neid ei huvita toit, vaid ainult suud, silmad ja korvad.

Enne mainisin, et Coral Bay on esimene koht, kus pikemalt peatume ja see on seda vaart. Imeilus helesinine rand, soe vesi, head snorgeldamistingimused (tana pyydsime Toomasega kaega kalu. Katte ei saanud aga puudutada saime, liiga libedad kalad meie jaoks), harvaesinev roheline muru ja palmid. Hetkel istungi viludas puu all 100 meetrit eemal rannast ja ryypan rummi koolaga milles ohtralt jaad. No worries, no hurries!

Viimastest tegemistest on ka kovasti pilte ja kui kuskil kiirema netiyhenduse leian, laen osad ka yles.

Joulud ja uue aasta pidustused Perthis

2008-01-10T18:44:00.000-08:00

Korralike eestlastena hoidsime lippu korgel ja votsime eesti delegatsiooniga (Tups, mina ja Daam*) jouluohtu orgunni enda peale. Austraalastel, nagu brittidel ja amerikaanetsitel on koige tahtsam paev 25. dets. siis lippab kogu pere hommikul kuuse alla kinke lahti murdma. Paganliku taustaga maades, kus kinke toovad haldjad ja kratid, ollakse vahem kannatlikumad ja kingid ilmuvad kuuse alla imevael juba 24.dets ohtul. Nii vahetasime meiegi kinke 24 paeval juba olles veel kannatamatumad. Meie Tupsuga olime kratid ja Daam loomulikult haldja rollis. Tupsut onnistati joulude puhul vinge taskunoaga, kus soogiriistad kyljes, mina sain sartsaka polle ja pajakinda, millest pikkadel ja sumedatel ohtutel olin palju unistanud. Daamile pakk kvaliteet kohvi Itaaliast.
Kingid vahetet, asusime vaaritama. Labi hamarate tehingute onnestus meil joululauda isegi uhke lina muretseda (voodilina) ja teised eestalased Hille ja Margus toid kyynladki. Daam vaaritas traditsioonilist kartulisalatit, mina voolisin seapraadi mee ja sinepikastmes, pikitud kyyslauguga. Lisaks veel ahjukartuleid ohtra peekoniga. Lauast ei puudunud ka hapukapsas ja harmas viin.
Koik nad kiitsid pakapikumeest, kena joululaua eest! Peeti ka moni kone ja edasi jatkus ohtu monusa sumina ja regge rytmide saatel (valjas oli ca+35C).

25.dets oli veel palavam ja seetottu suht kohmakas olemine, paev taastumiseks, nagu joulu aal ikka kombeks. Oli vaja end valja puhata ja vormis olla, sest jargmisel paeval oli meid kylla kutsutud vaiksele BoxingDay ollele.
Voorustaja Mark ( yks minu sugulastest Perthis) vottis meid enda uhke Landcruiseri pardale juba 11:00 hommikul. Oo oli moodunud higisena voodis vaherdes ja uni veel natuke silmaski, kui Mark peale esimest 100 soidetud meetrit auto kylmikust meile jaakylmad olled nappu pistis, lubades endalegi yhe. Ei olnud veel keskpaevgi, kui auto valitermomeeter +42C naitas.
Sugulasel vaga uhke elamine natuke linnast valjas joe kaldal. Formaalsused labitud suundusime jokke, kuhu hiljem liitus kogu ylejaanud mees-seltskond. Jokke veeti kaasa plastikust toolid ja joe kaldal oli jaad ja olut tais jaakast (Esky-nagu nad siin seda kutsuvad). Ei tea, kas muidu oleks selle paeva yle elanudki, sest keskpaevaks oli temperatuur paari pygala vorra joudnud veel yles poole kerida. +44C joulu teisel pyhal, sellist sauna nooremad ei maletanudki, eakamad kamraadid spekuleerisid, et aastal 69 olla midagi sarnast kogetud.

Joulud labi, rabasime veel viimased paevad tood teha mitmel rindel - finish strong! Aasta viimasel paeval peale tood hakkasime sarnaselt jouludele taas vaaritama. Tups ja Daam tegid vaga maitsvad salatid, mina ahjuplaaditaie karri-kyyslagu kanakoibi. Linad jalle lauda ja seekord oli seltskond vist isegi suurem (kui pilte yles paneme, siis naete, millest raagin) Lasime soogil-joogil ja heal seltskonnal end kiita ja uut aastat laksime tervitama paarisaja meetri kaugusele, kus oli lava pysti pandud ja kais kova pidu. Uus aasta tuli oodatust rahulikumalt, ei mingit erilist tulevarki (ei maleta et oleks yhtki rakett nainud, aga see vois rohkem ka minu isiklik probleem olla :) ) Sobrad tuttavad kallistatud, suundusime tagasi pidulauda ja jatkasime sealt kus pooleli jai. Meil Tupsuga oli kindel plaan kesta hommikul seitsmeni ja votta pidulikult vastu ka Eesti uus aasta, sest just 7 tundi meil Eestiga ajavahe on. Selleks eriliseks syndmuseks oli meil varutud teine shampa, mis avanes vaikse nihkega kell 7 hommikul. Millegiparast oli meil Tupsuga vaja pahe panna tyhjad papist ollekastid, et hetk oleks veelgi pidulikum. Ja peale shampat enam pikka pidu ei olnud :)

1-2 jaanuar vedelesime niisama ja kolmandal pakkisime asjad ja asusime teele.
2,5 kuud Perhis moodus vaga kiiresti. Kohtasime palju huvitavaid inimesi nii hostelis kui ka erinevates tookohtades. Hostelis oli valja kujunenud juba oma punt, kes peale tood kogunes hoovis laua taha, joodi olut ja visati nalja. Usun, et Laane-Austraalia, Perth oli vaga hea alguspunkt meie seiklusele. Tupsule meeldisid viimased kaks nadalat Perthis koige rohkem. Voibolla selleparast, et enamuse ajast ei veetnud ta aega koos minuga :P. Ma oleks voinud seal isegi veel kauem olla, aga eks tulime siia ju tervet kontinenti avastama.

*Daam - eesti piiga Liisa (Parnumaalt) kohtusime Perthis.

...mis siin salata

2007-12-22T06:26:00.000-08:00

...reede oli tool kerge paev, vahemasti alguses tundus nii - alustasin paeva tervisliku kodujuustuga, millele jargnes pirnilaadung, Tups pani paar apelsini korvale ja ma mulle mahtus taskusse 4 sidrunit, ah jaa ja yks meeldivalt maitsev tordialus kaa. Edasi laks too ootamatult raskemaks, sest yle raudtee laost oli tunda horgu BBQ hongu, kuhu me sujuvalt ka suundusime. Nimelt on siinsetes tookohtades kombeks reedeti tootajaid kostitada tasuta grillvorstikeste, peekoni ja munadega. Oleks me parajasti "oksjonitool" olnud oleks ka olut saanud. Vitsutasime vatsad odusalt punni ja siis... ja siis tuli meile jouluvana...

..meile tuli jouluvana rongiga! Ootamatult oli purunenud ligi kahe meetrine kaubaalus maiustustega. Merry Christmas boys! Me pyydsime end tagasi hoida. I-le tapi pani muidugi 2,5 kilone singikamakas, mis saab meie joululauda ehtima.

Jouludeks lubab siin +38C sooja, parim kink oleks toenaoliselt konditsioneer. Joululaupaev ei ole veel planeertitud, mote oli teha korralik kohutais suua, aga enne seda vist randa minek. Austraalias nimelt pop ja noorteparane rannas pidu alustada, arvestades temperatuuri, siis kyllap veekogu lahedus ei teeks paha.

Coles's, kus me riiuleid taidame tehakse taiega ajupesu - poe kolaritest mangitakse 5 joululaulu, millest yks on "let it snow, let it snow, let it snow" - pakun, et 95% aussidest ei ole oma kaega lund katsunudki.

Hakkame vaikselt toodega otsi kokku tombama, toenaoliselt viimane toopaev saab olema 31. dets. Parast seda ehk Rottnest Islandile - ostsime endale snorkeldamis varustuse, seal pidid ilusad kohad olema, kus tasub vee all ringi vaadata, sama kehtib ka kogu laane kalda kohta, kui me pohja poole jaanuari alguses suundume.

Soovin teile valgeid joule, kallid sobrad! Teil on oluliselt suurem toenaosus selleks ilmastiku nahtuseks.

Viimastest tegemistest.

2007-12-17T02:21:00.000-08:00

Moni aeg tagasi mainisin, et tulevikus peaksin kirjutama vaid uuest ja olulisest infost. Seega ei jaa ma pikemalt pidama episoodil "kui bensiin sai otsa vol 3, kus olukord lahendati F1 teami kiirusega kiirteel". Ja kui keegi peaks arvama, et me ikkagi ei opi oma vigadest, siis nemad eksivad. Meil on nyyd alati bensukanister kastis.

Yleeelmisel laupaeval oli meil kova pidu. Tegelikult on neid tihti aga pohjus, miks ma just selle laupaeva valja toon, on vaga lihtne. Teatavasti on Toomas S-il Perthis paar suhteliselt lahedast sugulast - Toomase isa ema venna pojad:D. Kokku 6 venda vanuses 35-55 ca. Ja nendest 6-st 5-ga kaisimegi valjas. Paeva alustasime kell 3 5,8 kraadise ollega. Onneks suutsid eestlased vordlemisi kiirele tempole hasti vastu panna mida ei saa aga mainida koikide ausside kohta. Enamus vendadest tellisid endale kell 8 taksod. Vaid 1, Harry suutis monda aega kauem huvipakkuvat vestlust arendada. Ohtupoolikut voi parastlounat iseloomustab veel yhe venna kukkumine rentlisse ja pyhapaeva hommikune kohulihaste valu, sest ma pole veel selle kahe kuu jooksul nii palju naernud. Hakkan jarjest korgemalt siinset huumorit hindama.

Kuna kaes on joulud ning sellel kylmal ja lumisel aastaajal kulub vaga palju raha, otsustasime kuni uue aastani veel yhe tookoha juurde votta. Nyyd on meil neid kolm. Kylmikule ja supermarketile lisandus yks transamehe ots. Tegemist on vara/kola kokkuostva/tassiva ettevottega, kes seda siis oksjoni korras maha myyb. Ja meie ylesanne on igasuguse vanaks lainud jama lattu tassimine. Esimesel paeval transportisime Fordi ja Opeli varuosade tehasest riiuleid, teine paev tyhjendasime Perthi kesklinna yhe hotelli viimast kahte korrust. Too ei ole raske ning koige agedamaks muudab selle asjaolu, et me saame ringi soita lubatust veidi suuremate veokatega. Tegemist on 5 tonnise registrimassiga veokatega ning tulevikus ei pea me enam valetama, et nendega soitnud oleme. Siin on see too saamisel tihti suur argument. Kuna juhilubade systeem on siin veidi teine, ei tohiks meil ka politseiga pahandusi tulla.

Umbes nadal tagasi, oosel, otsustas keegi (kuna ma siin ropendada ei tahaks siis ma ei saa seda inimest kirjeldada) meie Sally kyljeakna sisse lyya. Kuna me aga autos midagi vaartuslikku ei hoia, sai keegi loodetavasti purunenud klaasist kasvoi veenihaavad. Samal paeval sadas ka veel vihma - yhest asjast suht palju jama. Kokkuvottes lahenes juhtum aga nagu ikka hasti. Yks tookaaslane teadis teist tookaaslast, kelle vennal on vanade Fordide lammutus, kust uue klaasi poolmuidu saime (28$). Vahetasime ise klaasi ka ara ning auto on taas nagu uus. Ahjaa, sellise auto kyljeakent vahetasime muidu esimest korda ja kyllap ka sellest kukkus see tana parastlounal korra ka veel eest. Aga kaks korda me sama viga ei tee ning olen taiesti kindel, et nyyd ei tule see klaas enam kuskile (lahti saab akent siiski keerata).

Vahepeal oleme tuttavaks saanud rida erinevate rahvaste poegade ja tytardega kaasa arvatud kahe eesti neiuga. Me polegi siin yksi.

Tana kostitas tooandja meid vaniljepudingi ja pulgakommidega.

Koik.

...eile tool

2007-12-08T09:31:00.000-08:00

purunues "transpordi kaigus" 15 kilone jaatise pytt ja poistel lusikad valkusid. Tups kostitas mind shokolaadigaja mina pakkusin talle varskeid ounu otse ida kaldalt.

voimalik, et esmaspaeval tootame seal viimast korda, sest tekkis yks teine natuke tulusam ots, ei valista ka molemas kohas tootamist, kui keegi eestist aega juurde saadab.

raakides ajast, siis igal voimalusel eitan seda, et oleme siin olnud pea kaks kuud - uskumatu, kui kiiretlt aeg laheb.

eile ohtul sain peaaegu pihta jagrattaga - episoodi nimi voiks olla "jarjekordne naide vaarastunud iiri huumorist" istusime rahulikult parast 16 tunnist toopaeva ja libistasime aias olut, kui , ennnaea yle aia lendab jalgratas, mis maandub minust ca 10 cm kaugusele - krdi iirlased. ja ja ja siis tuli politsei ja iiri tyybid vaitsid, et lihtsalt laenesid ratast ja tagastasid selle labi huumoriprisma.

istun just pakapikumytsiga arvuti taga ;) yks tyyp tuli trepist alla ja kukkus peaga vastu joogimasinat, korraks oigas, nyyd ajab end pysti,persse, nyyd tombas minu korvalt yhe tyybi ka porandale ja ajab iilget jama suust valjs

tsau pean vist lopetama....

jooksvat infi

2007-12-05T02:43:00.000-08:00

.......jah, nagime kangurud ara! Kaisime Perthist valjas looduskaunis rahvuspargis, kus paevakangelased kargasid ringi ja lustisid koos pargi kylastajatega. Voib vist rahus tagasi koju tulla :)

Kui millestki yldse kribada, siis ehk tool toimuvast.

Tootame teatavasti toiduainete kylmikus. Tahaks siin kohal juba ara oelda selle, et oleme Tupsuga molemad juustusobrad aga ei ole pidanud juba ammu poest juustu ostma ja millegiparast on kylmikus 1,5 kilone varu kogu aeg.

Tooriistadeks on paratamatult kujunenud nuga ja lusikas. Aga olgem ausad, mida teeksite teie, kui tostuk rammib sisse kaubaalusle, mis on tais naiteks jogurteid? Ja sa tead, et koik katkised kastid visatakse automaatselt minema. Loomulikult votad lusika toole kaasa ;) nuga selleks, et ka kolleegid on naljased :)

Kolleegidest raakides...Dave, kellel on tihtipeale raskusi enda talitsemisega (naiteks yhel paeval peksis ta jalaga tostuki rooli kaheksasse ja karjus fuckin slut, kui tostukil kaigud jupsima hakkasid) tuli minu juurde tykk juustu kaes ja kysis, kas me kaime kotiga tool. Kui ma ytlesin, et ei, vastas Dave, et peaksime siiski.

Pikemas perspektiivis on plaan tootada vahemasti jaanuarini ja siis koos yhe hollandi tyybiga roadtrippima minna 4000 kiltsa pohja poole kus kuumem ja all the creepy crawlies. Perth-Broome-Darwin.

Tana on vist koige nutusem ilm kogu meie siin oldud aja jooksul - vihm ja tuul. Aga kuna homme on vaba paev, siis plaan ohtul valja minna, minul vahemasti ei ole veel plaane oma teise poolega kooskolastanud :)

-krdi imelik on lyhkarites ringi silgata, taustaks joululaulud ja linn kaunistustes-

PS! tups arvas, et ta on Siipel ja suudab pilte yhest kataloogist teise tosta nagis, tulemuseks laks kaduma 9 pilti, vabandab lugejate ees!

pildid

2007-12-04T00:10:00.000-08:00

Sain esimesed pildid fotokast valja. Moned panin ka natti yles. http://nagi.ee/photos/tomeerik

Vot nii.

Midagi pole muutunud

2007-11-23T20:21:00.000-08:00

Eile tootasime 16 tundi. Proovige! Peale sellist maratoni tekib joobeseisundiga sarnane olek. Asjad tunduvad naljakad, pahe tuleb uskumatult palju veidraid motteid ja teooriaid. Ja kui siis veel koju tulles hostelikaaslastega ollelauas yhineda, jatkub juttu ja nalja kauaks. Aga arge valesti aru saage, me ei tee palju tood, lihtsalt aegajalt kui viitsime, teeme selliseid pikemaid no rahapaevi.

Muud asjad on vist koik ikka samamoodi. A, Toomas S oli paar paeva haige ja mul murdus hambast tykk ara aga need asjad on nyyd korras.

Ja oleme asunud tublide linnakodanike hulka, kes peavad oma sydameasjaks linnakassat regulaarselt taiendada parkimistrahvide tasumise naol. Kui saaks vaid auto trahvide vastu kindlustada.

Ilmad lahevad jarjest kuumemaks, detsembrist hakkab suvi. Paar paeva on olnud ca 37 kraadi. Ja ma ei saa ytelda, et ma seda kogu aeg naudiks, aga ei virise ka.

Jargmine kord kirjutame siis, kui midagi ytelda ka on. Ja siis peaks selguma ka lokitangide voitja.

Tsau

2007-11-07T01:04:00.000-08:00

Taname koiki fanne ja lugejaid. Viimasest postitusest on moodunud rohkem, kui ka meie arvata oskasime. Oleme vahepeal saanud mitmeid lugtejakirju, joonistusi ja tagasisidet. Ja kui te arvate, et meil ei ole piisavalt vabandusi varuks, siis eksite. Moned neist kannatavad isegi kriitikat.

Kuna esimene nadal moodus suuremalt jaolt lustides, millega teatavasti kaasnevad valjaminekud, siis oli vaja ratsa-rikastuda. Siinkohal annakski teile, head lugejad oma pangakonto ja jaaks lootma teie suurele sydamele ja veel suuremale pangaarvele :)

Need, kes kvaliteetse bluhvi labi narisid ootab ees kindlasti ilus nadal ja osalevad ka automaatselt mingis loosimises raudselt. Peaauhinnaks lokitangid (vannis)

Tegelikult on meie paevi (oid) viimastel nadalatel valdavalt sisustanud raske fyysiline too ekstreemsetes (loe:kodustes) tingimustes. Saime tood Austraalia suurimas logistikafirmas SCT. Kolab vaga uhkelt :)

Ennetades teie naiselikku uudishimu vastan juba eos, millega me tool tegeleme.
Sissejuhatuseks alustaks kellaaegadest. Arkame reipalt kell 3 am (noorematele lugejatele teadmiseks, et tegemist on varajase ootunniga, Tommi ja Annika selgitaks veel, et noh siis on veel pime.....a ka suvel) Kella neljaks soidame 16 kiltsa linnast valja toostuspiirkonda, kus on suured tehased, mida Tupsu kardab. Toopaev algab kell 4 am.

Too iseloomu tottu tuli meil eelnevalt osta spets too saapad (personal protection equipment - PPE) kutsume neid pipipapudeks. Nende eriparaks on terasest kaitse saabaste otsas, juhuks kui rong peaks peale kukkuma.

Hea uudis on see, kui kaubarongi veel ees ei ole, siis saab tiba luuserdada, vaikse tsaikuu teha ja kolleegidelt uusi vulgaarseid valjendeid oppida. Ja kui teie arvasite, et venelased ropendavad palju siis....fuck the fucking russians :)

Huh, kui nyyd mitte keerutada, siis seisneb meie too vagunitest raudkangide valja tassimisega. Too teeb huvitavamaks ja koduseks asjaolu, et see koik leiab aset kylmhoones, kus temaperatuurideks 0-4C vahepeal ka -25C.

Kuna oleme laia profiiliga, siis kuuluvad meie toode hulka kaubaaluste ymberlaadimine, tostukite akude taitmine veega (arge parem kysige) ja koik mida Greg(mayer), Matt voi tostukijuhid meil teha paluvad.

Greg on meie vahetu ylemus. Kujutage ette vordlemisi oblukest kutti oma kolmekymnendates, kes kimab ringi "kahveltostukil" ropendab ja kiljub korvulukustava haalega. Ega vist ei kujuta kyll.

Kuna lahterdame end vaieldamatult kategooria "garjatshie estonskie parni" alla, siis ei ole meil probleemiks teha 12-14 tunniseid vahetusi kylmikus. 12 tunni eest rikastume eesti rahas ca 3000 krooni vorra, not bad at all!

Teistest uudistest nii palju, et kolisime sugulase haarberist ara, sest parast 1,5 nadalat sai ka meie syydimatuse piir otsa. Kolisime hostelisse, kus suht odav elamine, kirev seltskond* ja asukoht kesklinnas pomst.

Kaime tool veel ka Coles's, mis on suurim supermarketite kett kogu austraalias ja Uus-Meremaal. Seal on meil vastutusrikas amet kauba lettidele ladustajatena.

Vahepeal juhutus meil ka "kui bensiin sai otsa vol2" nyyd on meil igaks juhuks 5 liitrine kanister benaga kaasas, valtimaks tyytyt jalutuskaiku lahimasse kytusearisse.

* kirev seltskond - vaatasime yks ohtu hosteli telekaruumis telkust miskit jama, kui kuuleme sorinat. Ja nagu te koik arvata voisite ei olnud tegemist dushi, ega vihmaga vaid loomulikult oli see hoopis Rory (iiri tyyp) kes oli nii tahmas, et oli keset koridori otsustanud vaikse pissu lasta. Max'i(saksa tyyp) tugev jalahoop Rory istmikupiirkonda lopetas kurnatud iirlase sorina silmapilkselt, aga loik vaibal oli veel jargmiselgi paeval omal kohal.

Olge siis ikka tublid, oleme kylmikus mottes ikka teiega seal Eestis!

Nadala ahvardus: kui ma peaks enda kyljest mone kleebitud lipiku leidma, siis ma pissin sulle tee sisse!

...kui bensiin sai otsa.

2007-10-23T21:25:00.000-07:00

Teisipaeva hommikul pidasime oigeks veidi tood otsida ning seda loomulikult autoga. Kuna me polnud aga kindlad, kas 1980 aasta kastiga Ford Falconi bensunaidik tootab, otsustasime mitte riskida ning ei hakanud asjata bensiinile raha kulutama. Otsus tundus igati oige, sest auto tootas ning saime oma kaigud peaaegu tehtud. Joudsime isegi ookeani (India) aares kaia, pisikese jooksu teha ning ujuma minna (vesi oli ca 20 kraadi). Sealt edasi hakkasid asjad aga allamage minema, sest teel koju, yhel n6lval kadus autol roolivoim ning mootor seiskus. Saime aru, et bensiininaidikuga on siiski koik korras (naidik oli kogu aeg nullis). Esimesed minutid kulusid nagu ikka naermisele peale mida tuli lahendust otsima hakata. Onneks leidsime ca 100 meetri kauguselt bensujaama, toime sealt pisikese kanistriga kytust ning kokkuvottes lahenes asi kenasti (kogu yritus kestis ca tund aega). Siinkohal tahaks tervitada Sarapuud, kelle initsiatiivil me monda aega autot ka lykata proovisime. Hilem selgus, et ta oli kasipiduri peale unustanud.

Ohtuks leidsime toootsa. Tegime yhes toidupoes 3 tundi inventuri tunnipalgaga ca 200 eeki. Olgu siinkohal veel mainitud, et paeval sattusime sooduspakkumisele ja ostsime 140 krooni eest 8 liitrit valget ja taitsa joodavat veini. Seega on palgad ja veinihind igati oiges proportsioonis. No tuleb nii valja.

Tanase-homse paeva jooksul peaks selguma, mis tood me tegema hakkame. Kuna otsustasime moneks ajaks siiski linna jaada, ei ole puuviljade korjamine jm farmitoo enam paevakorras. Hetkel on silmapiiril yks metallitehas, paar supermarketit ning sadama kaubaladu.

Fotokasse on juba ka paar pilti kogunenud, kuid kuna ma votsin kodust vale plaadi kaasa, ei saa ma fotokat arvutiga yhendada ja seega jaavad pildid hetkel nagemata. Aga selle asja proovin kuidagi lahendama.

Tana tuleb 29 kraadi ja pilvitu ilm, paikest Teile kallid sobrad.

Perth, SW Australia

2007-10-20T09:35:00.000-07:00

No kui keegi meis kahtles, siis habi tal olgu ja saba tal tulgu. (Tups tuleb raudselt hommikul saba liputades vastu) Enne Austraaliat sai kerge suts tehtud ka Atatyrkide maal, tapsemalt Istanbulis. Ilge jama, kui olut pead sama kaua otsima, kui karvavaba naist. Hea, et ramadani ajal sinna ei sattunud, muidu olekski joomata jaanud. Ilm oli soe jne. Jargmine suts oli Dubais juba, aga seal ei olnud mahti maale minna, kuna jargmine lennuk juba karjus varavas, kui eelmine oli vaevalt joudnud tiivad kokku panna.

Dubai/Perthi lendu opereeris Emirates, millest palju head kuuldud. Krt kui ikka lennuk tais on, siis ei ole seal miskit kuninglikku teenindust. Et valtida sama jama, mis eelmises lennukis juhtus (peale esimeste jookide saamist pidime lennu lopuni ootama, et meid taas teenindadaks) otsustasime enda ja teenindava personali elu lihtsamaks teha ja korraga tellida 2x12cl viskit ja ja mitmed olled.Noor neiu ratastel karuga kohkus, laks ylemuselt luba kysima, kas sellise koguse peale inimene mitte juba surnud ei ole. Kokkuvottes lisandus kysitud kogusele veel vaike night-cap veini naol.Hommikusoogi magasime ondsalt maha ja arkasime lounaks.

Piloot oli oosel vist oige pedaali yles leidnud ja sinna kovasti vajutanud, sest olime graafikust yle tunni jagu ees, seega joudsime Austraaliasse ca 5 ajal ohtul. Lennukast sebisime endale kiirelt koige odavama urka, kus ood veeta, tuldi isegi autoga jargi, kui lubasime kauem, kui kolm ood neil kylas olla.

Pagas hostelisse visatud, suundusime kiirelt ostoksille, alguses viis neiu retsepsioonist meid toidupoodi. Olles veetnud seal paar minutit saime aru, et poe valikul ei ole lahtunud oigetest prioriteetidest. Korval asus kohe bottle-shop, kust pikema vaagimiseta 4 liitrise paki veiniga lahkusime (4l-120 kr.), siis tekkis alles mote, et midagi peaks ikka sooma ka. Alkopoe korval pidas yks kreeklane kebabi-jointi, kes keeras meile kiirelt kaks burgsi. Kysisime syydimatult, kas on ok, kui seal oma veini lahti noobime?Selle peale kysiti, et kas soovime ka klaase - no worries mate!

Neljast, ca kaks joodud, burgs naha vahel, hakkas kerge rammestus voimust votma - me ju olime ometigi pikema peatuseta jarjest ca 30 tundi reisinud. Vasimus kadus noiavael, kui tagasi hostelisse joudes keegi Myrka mootu Jim kysis, kas me oleks huvitatud ka ohtul klubisse minemisest, kus 10 doltsi eest saab nii palju olut, kui juua jaksad. Klubis peksa ei saanud ja muud ka mitte, peale suure koguse kohaliku kesvamarja sisse kaanimise.

Hostelisse tagasi joudes oli loomulikult vaja ylejaanud 2 liitrit veini ka ara tarbida, et jumala eest hommiks moni kraad juurde ei jouaks kaarida. Soovitus - parast 30 tunnist reisi ja sellist julguse kogust, mis sisse voetud ei maksa aega raisata piljardi mangule, sest kuulid tunduvad hagused ja neid on lubatust rohkem laual. Yks mang valtas julgelt yle tunni. Parimaks loogiks tuleb vaieldamatult tunnistada Tupsu laks valge palliga minu veinitopsi pihta, mis asus vahemalt meetri jagu lauast eemal aknalaual. Onneks oli tops palstikust ja vein suht odav!

Jargmisel paeval sai pikalt poonatud ja hiljem paberivarki korda seatud austraalia ametkondadega. Eile tekkis plaan minna minu long-lost sugulasti otsima, kes olid teise ilmasoja ajal siia kanguru-maale suure hooga sattunud.

Tuli valja, et sugulased olid juba teise ilma lainud, aga enne seda saanud hakkama 6 pojaga. Yks neist vaisas paar aastat tagasi ka eestimaad ja mul onnestus temaga kohtuda. Lubasin talle, et argu yllatagu, kui yhel paeval talle kylla tulen. Vot see paev oligi tana.

Hasti elame. Ookeani aares on uhke maja, mille turuvaartus eesti rahas on ca 40 miljonit, siin peatuks kauemgi, aga esmaspaevast lubasime Tupsuga teineteisele, et hakkame tood otsima.

Elu on lill!

PS! No ei ole siin klaviatuuril tappe tahtedel. Ja ei viitsinud ka juttu yle lugeda, kyllap kubiseb vigadest jne.

See blog on meist, kes on leidnud teineteist ... Austraaliast millegipärast!

2007-09-18T06:30:00.000-07:00

Tegemist ei ole Batmani, Robini, ega kellegi kolmanda isehakanud superheroga. Oleme kaks täiesti tavalist eesti meest - tegelt ka! Esmaspäevast - reedeni tööl, reede õhtu vastu pühapäeva teinekord pool õlut, sekka sporti, kultuuri, reisimist. Kevadel paneme kartuleid, sügisel võtame. Mitte midagi eriskummalist, kui me parajasti seda kõike koos ei juhtu tegema :) Ühisel jõul ja nõul moodustub meist üks ja ainus - dynaamiline-duo! Dynaamiline-Duo seevastu on oma olemuselt ettearvamatu ja mitte väga konservatiivne. Näiteks koos võiksime võtta kartulid üles ka päev pärast nende maha panemist, kui olukord seda nõuab või igavus hinge poeb. Sel sügisel seisab duol ees, peale kartulitalgude, tuleproov vallutamaks Austraalia mannert. Kuidas see täpselt välja hakkab nägema ei tea ette isegi bumerangi minema visanud aborigeeni-poiss.Kannatust!