Team Estoniale ennustavad tahemargid jargmiseks aastaks koike head. Marsi kolmas kuu kaalude tahtkujus on selge mark sellest, et Dynaamilise Duo tegemisi valjamaal hakatakse kajastama ka kohalikus kvaliteetkirjakandjas Kesknadal.
Igor T. P. P. M. WC T. Mang
Meie poolt suured tanud korgelt austatud vanaharrale meelespidamise ja heade sonade eest. Kui tahemargid toesti ei valeta, kuulete meist juba varsti. Seniks aga koike kaunist kuumast Vietnamist.
Team Estonia
Wednesday, December 31, 2008
Saturday, December 27, 2008
no nii, nah hui (hiina keeles:hakkame minema)..
...elu on ikka seiklus kyll!
Kui Tups oli ilusti rohkete pisarate saatel Peking-Hanoi rongile pandud, laksin endalegi piletit ostma, sedapuhku Peking-Nanning, sest nii tuli odavam, kui otse Hanoisse p6rutada. Piletikassas selgus, et rongipilet on oodatust veelgi odavam, kuna kupees magamiskohti enam ei ole, ainult seisukohad.Eegas mul eriti manguruumi ka ei olnud, sest jargmine v6imalus oleks olnud 3 paeva parast ja see ei klapiks meie lennuplaanidega L6una-Vietnamist 3.jaanuaril.
Tulles siiski tsiviliseeritud yhiskonnast hellitasin lootust, et ehk on tegemist k6ige ylemise narikohaga v6i siis miks mitte miski mugav iste, tegemist siiski 30 tunnise rongiretkega, Hiina yhest otsast teise. Samas Hiina on ennegi yllatanud ja ei pidanud selle suurrahva huumorimeeles taaskord pettuma.
Alustasin jalutuskaiku perroonil rongi yhest otsast teise, otsides vagunit nr.4 Vaguni akendest v6is naha, et tegemist siiski magamislavatsitega ja ei nainud kedagi kuskil seismas, isegi mitte istumas.Vagun nr10, 9, 8,7,6,5..ai ai ai ..alates vagunist nr. 7 l6ppesid magamislavatsitega koos ka igasugused inim6igused ja algas s6it kylmale maale, kylmale maale, vagunites laulame me hymni hiina maale. ..kylmale maale...
Vagun nr. 4 oli oma sisekujunduselt ja m8bleerituselt m6eldud puhvetvaguniks, kus istekohti eraldasid lauad ja vahekaigus ruumi tapselt sihvakale ettekandjale ja kitsale serveermislauale. Kindlasti mitte ei olnud tegemist vaguniga, kuhu v6iks 30 tunniks sadadele inimestele seisupileteid myya. Egas ma yksest kaugemale ei j6udnudki, sest selleks ajaks kui mina vagunisse sisenesin oli v6imatu suitsuruumist kaugemale trygida.
Istusin oma seljakotile ukse nurka ja olin leppimas enda kibeda saatusega. Rongi liikuma hakkamisega kaasnes tugev tuulejuga otse nakku ja kuna uksed olid ka teisel pool, siis labis suitsuruumi jaine tuulet6mme, hiinlastel jalle k6ik hasti paigas, suitsuruum peabki hasti ventileeritud olema.
Olles selga pannud k6ik riided, mis mul maise varana seljkotis olid (neid ei ole palju, kott kaalub ca10 kg) yritasin kylmast vappuvate kinnastatud katega raamatul lehti keerata ja selget m6istust sailitada. Teadsin, et 30 tundi sellistes tingimustes vastu pidada saab raske olema. Kui jalad ara surid v6i kann kylmast ja ebaharilikust asendist kangeks jai, ei olnud lihtne end pysti ajada ja lihtsalt sirutada, selleks pidi koost88s viis hiinlast samuti endale kargu alla saama. Oh persse ja siis sai raamat ka just labi, 6nneks leidus kotis veel teinegi.
Esimene peatus oli Pekingist ca 4-5 tunni kaugusel ja sutsiruumi seltskonna nagudest v6is naha, et sellest peatusest v6ib saada elupaastja, kui piisavalt rahvast vagunist lahkuma peaks. Minu k6rval oli ema vaikse sylelapsega, kes 6nneks oli korralikult sisse massitud ja nagi ilusaid sooje unenagusid. Meie pilgud kohtusid hetkeks ja suutsime m6lemad kerge naeratuse naole manada. Sellistes olukordades saad aru, kui vahe on tegelikult 6nneks vaja, pidevad kylmast tardunud pilgud piidlesid sooja kupee poole.
Rong aeglustas, vagunis hakkas sagimine ja meieni j6udis nagus vagunisaatja, kes tegi kyll kurja nagu, kuid samas ka naeratas, vahemasti neile, kes teda sooja pilguga saatsid. Heitsin noorikule kelmika pilgu, muigasin ja raputasin pead, kui tydruk ennast salgavalt, labi rahvamassi ukseni pugeda yritas.
Uks avanes ja uued mordad olid mihklid juba peale ronima, sest eks olid nemadki nainud, mis olukord vagunis valitseb ja ehk harjunudki loomaklassis reisima. Vapper reisisaatja, see sama kellega pilke vahetasime, surus esimese trygija p6lvega uksest eemale ja karjus nii kolega ja k6va haalega, et isegi Mooses vaataks aukartusega, kuidas on v6imalik suurt massi kahte lehte ajada.
Vagunist valjus piiasval arvul inimesi, et suitsuruumi seltskond eelisjarjekorras sooja vahekaiku v6is sulada. Ise trygisin tapselt vaguni keskele. Yheti selleparast, et kyllap seal k6ige soojem ja samuti sinna m6lemast uksest k6ige pikem maa. Hiljem teadsin, et ei kahetsenud oma otsust, sest igast peatusest tuli rahvast ainult juurde, vahesed lahkusid. Uste vahetus laheduses ja suitsuruumides laks tihtipeale kergeks ryseluseks, millele jargnes veel pikalt hiinakeelset vali s6imu ja kirumist. Ja t6epoolest, seal oleks olnud v6imalik pystiseistes ka magada, sest pikalikukkumis ruum puudus - klaustrofoobikute eri :)
Rong valjus Pekingist 16:15 ja ca 22:00 ajal olin enda vahetute naabritega vagagi lahedaseks saanud, tahes v6i tahtmata seda. Kuna olin vagunis ainuke valge mees, kes k6igist yle nagi ja muuski erines hakati huvi tundma minu paritolu vastu. Leiti isegi yks noormees, kes natuke englist purssis. Naersime, et paris palju rahvast vagunis jne.Palusin sellel noormehel vagunisaatjalt kysida, et ehk on tekkinud m6ni vaba voodikoht inimeste vagunites ja kas oleks kuidagi v6imalik, end sellest olukorrast valja osta, mille peale vagunisaatjad neiud olid k6ik n6us mind endaga kaasa viima, enda kabiini, lubasin siiralt k6igiga kaasa minna. Natuke punastasid aga ei julgenud keegi miskit ette v6tta. Yks neiu siiski ytles, et paar vagunit edasi minnes peaks ehk saama ka voodikohta, kui m6ni on vabanenud. Pikemalt m6tlemata haarasin enda seitse asja (tegelt yhe seljakoti) ja algas takistusrada labi kolme vaguni. Kiirusel, meeter minutis, j6udsin taevavaravateni, kus selgus, et jarjekord taevatrepil oli ca poole vagunini. Ylla-ylla, oli ka teisi, kes olid n6us rohkem maksma paremata tingimuste eest.
Leppisin oma positsiooniga jarjekorras, olin viimane loomulikult, n6jatusin vastu kaasreisijaid ja jatkasin raamatulugemist. Minu seljataha kogunes veel rohkemgi optimiste, kyllap oli vagun nr. 7 veel rohkemgi ylerahvastatud kui nr.4 aga sellises yhiskonnas tuleb haarata igast v6imalusest, et ellu jaada. Tagasi minemisele ei tahtnud isegi mitte m6elda.
Vaguni teisest otsast oli kuulda miskit karmi naisterahva haalt ja rahvast langes taas kahte lehte. Poole vaguni pealt markasin labi rahvasumma ryhkimas sama 6ilsat hinge, kes oli v6idelnud ennist vaguniuksel mordadega, mis tagas suitsuruumi rahvale koha soojas vagunis. Kui tyrdruk minuni j6udis ja karmi haale, kuid pehme muigega minult piletit kysis, olin natuke arevil, sest viibisin hetkel vagunis nr.7 piletil aga kirjas vaguni number 4. Vaadanud piletit haaras piiga moodsa aparaadi ja kukkus sinna miskit sisse toksima, hetk hiljem printis sama imemasin valja uue pileti, millel uus hind ja uus vaguninumber nr.11 :) amnesty international oli kuulda v6nud meie abipalveid jaisest suitsuruumist. Maksin raha ja tanasin inglit taevase kingituse eest, oli ju ometigi 26.detsember, j6ulu teine pyha.
Oma soojas voodis teki all olles m6tlesin, et ei ole veel liiga vana, et mitte j6uluimedesse uskuda. Parimaks j6ulukingiks osutus soe magamisase Peking -Nanning rongis, kui aknataga kylmad miinuskraadid ja jaine tuul.
Kui Tups oli ilusti rohkete pisarate saatel Peking-Hanoi rongile pandud, laksin endalegi piletit ostma, sedapuhku Peking-Nanning, sest nii tuli odavam, kui otse Hanoisse p6rutada. Piletikassas selgus, et rongipilet on oodatust veelgi odavam, kuna kupees magamiskohti enam ei ole, ainult seisukohad.Eegas mul eriti manguruumi ka ei olnud, sest jargmine v6imalus oleks olnud 3 paeva parast ja see ei klapiks meie lennuplaanidega L6una-Vietnamist 3.jaanuaril.
Tulles siiski tsiviliseeritud yhiskonnast hellitasin lootust, et ehk on tegemist k6ige ylemise narikohaga v6i siis miks mitte miski mugav iste, tegemist siiski 30 tunnise rongiretkega, Hiina yhest otsast teise. Samas Hiina on ennegi yllatanud ja ei pidanud selle suurrahva huumorimeeles taaskord pettuma.
Alustasin jalutuskaiku perroonil rongi yhest otsast teise, otsides vagunit nr.4 Vaguni akendest v6is naha, et tegemist siiski magamislavatsitega ja ei nainud kedagi kuskil seismas, isegi mitte istumas.Vagun nr10, 9, 8,7,6,5..ai ai ai ..alates vagunist nr. 7 l6ppesid magamislavatsitega koos ka igasugused inim6igused ja algas s6it kylmale maale, kylmale maale, vagunites laulame me hymni hiina maale. ..kylmale maale...
Vagun nr. 4 oli oma sisekujunduselt ja m8bleerituselt m6eldud puhvetvaguniks, kus istekohti eraldasid lauad ja vahekaigus ruumi tapselt sihvakale ettekandjale ja kitsale serveermislauale. Kindlasti mitte ei olnud tegemist vaguniga, kuhu v6iks 30 tunniks sadadele inimestele seisupileteid myya. Egas ma yksest kaugemale ei j6udnudki, sest selleks ajaks kui mina vagunisse sisenesin oli v6imatu suitsuruumist kaugemale trygida.
Istusin oma seljakotile ukse nurka ja olin leppimas enda kibeda saatusega. Rongi liikuma hakkamisega kaasnes tugev tuulejuga otse nakku ja kuna uksed olid ka teisel pool, siis labis suitsuruumi jaine tuulet6mme, hiinlastel jalle k6ik hasti paigas, suitsuruum peabki hasti ventileeritud olema.
Olles selga pannud k6ik riided, mis mul maise varana seljkotis olid (neid ei ole palju, kott kaalub ca10 kg) yritasin kylmast vappuvate kinnastatud katega raamatul lehti keerata ja selget m6istust sailitada. Teadsin, et 30 tundi sellistes tingimustes vastu pidada saab raske olema. Kui jalad ara surid v6i kann kylmast ja ebaharilikust asendist kangeks jai, ei olnud lihtne end pysti ajada ja lihtsalt sirutada, selleks pidi koost88s viis hiinlast samuti endale kargu alla saama. Oh persse ja siis sai raamat ka just labi, 6nneks leidus kotis veel teinegi.
Esimene peatus oli Pekingist ca 4-5 tunni kaugusel ja sutsiruumi seltskonna nagudest v6is naha, et sellest peatusest v6ib saada elupaastja, kui piisavalt rahvast vagunist lahkuma peaks. Minu k6rval oli ema vaikse sylelapsega, kes 6nneks oli korralikult sisse massitud ja nagi ilusaid sooje unenagusid. Meie pilgud kohtusid hetkeks ja suutsime m6lemad kerge naeratuse naole manada. Sellistes olukordades saad aru, kui vahe on tegelikult 6nneks vaja, pidevad kylmast tardunud pilgud piidlesid sooja kupee poole.
Rong aeglustas, vagunis hakkas sagimine ja meieni j6udis nagus vagunisaatja, kes tegi kyll kurja nagu, kuid samas ka naeratas, vahemasti neile, kes teda sooja pilguga saatsid. Heitsin noorikule kelmika pilgu, muigasin ja raputasin pead, kui tydruk ennast salgavalt, labi rahvamassi ukseni pugeda yritas.
Uks avanes ja uued mordad olid mihklid juba peale ronima, sest eks olid nemadki nainud, mis olukord vagunis valitseb ja ehk harjunudki loomaklassis reisima. Vapper reisisaatja, see sama kellega pilke vahetasime, surus esimese trygija p6lvega uksest eemale ja karjus nii kolega ja k6va haalega, et isegi Mooses vaataks aukartusega, kuidas on v6imalik suurt massi kahte lehte ajada.
Vagunist valjus piiasval arvul inimesi, et suitsuruumi seltskond eelisjarjekorras sooja vahekaiku v6is sulada. Ise trygisin tapselt vaguni keskele. Yheti selleparast, et kyllap seal k6ige soojem ja samuti sinna m6lemast uksest k6ige pikem maa. Hiljem teadsin, et ei kahetsenud oma otsust, sest igast peatusest tuli rahvast ainult juurde, vahesed lahkusid. Uste vahetus laheduses ja suitsuruumides laks tihtipeale kergeks ryseluseks, millele jargnes veel pikalt hiinakeelset vali s6imu ja kirumist. Ja t6epoolest, seal oleks olnud v6imalik pystiseistes ka magada, sest pikalikukkumis ruum puudus - klaustrofoobikute eri :)
Rong valjus Pekingist 16:15 ja ca 22:00 ajal olin enda vahetute naabritega vagagi lahedaseks saanud, tahes v6i tahtmata seda. Kuna olin vagunis ainuke valge mees, kes k6igist yle nagi ja muuski erines hakati huvi tundma minu paritolu vastu. Leiti isegi yks noormees, kes natuke englist purssis. Naersime, et paris palju rahvast vagunis jne.Palusin sellel noormehel vagunisaatjalt kysida, et ehk on tekkinud m6ni vaba voodikoht inimeste vagunites ja kas oleks kuidagi v6imalik, end sellest olukorrast valja osta, mille peale vagunisaatjad neiud olid k6ik n6us mind endaga kaasa viima, enda kabiini, lubasin siiralt k6igiga kaasa minna. Natuke punastasid aga ei julgenud keegi miskit ette v6tta. Yks neiu siiski ytles, et paar vagunit edasi minnes peaks ehk saama ka voodikohta, kui m6ni on vabanenud. Pikemalt m6tlemata haarasin enda seitse asja (tegelt yhe seljakoti) ja algas takistusrada labi kolme vaguni. Kiirusel, meeter minutis, j6udsin taevavaravateni, kus selgus, et jarjekord taevatrepil oli ca poole vagunini. Ylla-ylla, oli ka teisi, kes olid n6us rohkem maksma paremata tingimuste eest.
Leppisin oma positsiooniga jarjekorras, olin viimane loomulikult, n6jatusin vastu kaasreisijaid ja jatkasin raamatulugemist. Minu seljataha kogunes veel rohkemgi optimiste, kyllap oli vagun nr. 7 veel rohkemgi ylerahvastatud kui nr.4 aga sellises yhiskonnas tuleb haarata igast v6imalusest, et ellu jaada. Tagasi minemisele ei tahtnud isegi mitte m6elda.
Vaguni teisest otsast oli kuulda miskit karmi naisterahva haalt ja rahvast langes taas kahte lehte. Poole vaguni pealt markasin labi rahvasumma ryhkimas sama 6ilsat hinge, kes oli v6idelnud ennist vaguniuksel mordadega, mis tagas suitsuruumi rahvale koha soojas vagunis. Kui tyrdruk minuni j6udis ja karmi haale, kuid pehme muigega minult piletit kysis, olin natuke arevil, sest viibisin hetkel vagunis nr.7 piletil aga kirjas vaguni number 4. Vaadanud piletit haaras piiga moodsa aparaadi ja kukkus sinna miskit sisse toksima, hetk hiljem printis sama imemasin valja uue pileti, millel uus hind ja uus vaguninumber nr.11 :) amnesty international oli kuulda v6nud meie abipalveid jaisest suitsuruumist. Maksin raha ja tanasin inglit taevase kingituse eest, oli ju ometigi 26.detsember, j6ulu teine pyha.
Oma soojas voodis teki all olles m6tlesin, et ei ole veel liiga vana, et mitte j6uluimedesse uskuda. Parimaks j6ulukingiks osutus soe magamisase Peking -Nanning rongis, kui aknataga kylmad miinuskraadid ja jaine tuul.
Hiina = palju viina
Kes teise Tomi jouluveinise kohati kaootilise blogi labi lugeda suutis sai aru, et lisaks Tallinna linnapeale ning Igor Mangile on tema "under" listis ka Hiina. Ytlen kohe ara, et ka mina olen blogi kirjutamise hetkeks kahe nadala pikkusest punnsilmadega voitlemisest, ignorantsusest ning riigikorra idiootsusest vaimselt ebastabiilsele tasandile viidud. Teise Maailmasoja aegu kehtis saksa sojavaes reegel, mille kohaselt mone konflikti esinedes reameeste vahel pidi kannatajapool enne ylemustele ettekandmist (kaebamist) 24 tundi ootama. Asja mote selles, et aja moodudes paistavad probleemid tihti tyhised. Ma voiks aasta ka oodata ja ikka ei unustaks. Aitaks siis olukorda parandada kasvoi moni ilus hiina neiu ning hea hiina olu aga need valikud on olemasolu puudumisel voimatud. Ok, voibolla teen monele neiule ylekohut, ollele aga kindlasti mitte.
Alustan suhtlemisest. Kuna mina linnukeelt ei raagi, osutus see voimalikuks vaid yksikute tyytute Pekingi kunstitudengite voi vaheste noortega hotelli personali hulgast. Fred Jyssi vaidleks kirjeldatud hullule olukorrale kindlasti vastu aga tema on lindudega raakinud aastakymneid. Rongijaamast naiteks osutus Hiina-Vietnami rongipileti ostmine voimatuks, kuna pooletunnise fyysiliselt sisuka vestluse tulemusel sain aru, et piletimyyja ja tema ymber kogunenud jyngrid ei tea, et nende lounanaabriks on Vietnam. Selle ma siiski annaks neile andeks, avastasime ju meiegi monda aega tagasi uue riigi - Kambozsa Tai ja Vietnami vahel.
Interneti kasutamiseks avalikus netikohvikus (eesmargiks toenaoliselt laanemaailmaga sidepidamine ja Hiina hullust olukorrast raporteerimine) nouti meilt passi. Viimase puudumisel naidati viisakalt ust. Oigesti tehti ka, muidu oleks see blogi juba ammu yleval olnud ja Euroopa valgem.
Bank of China ei tea samuti, et Hiinale lounast Vietnami riisikybarad paistma hakkavad, kyllap rongijaama tytarettevote. Hiina vist arvabki, et paele nende eksisteerib maailmas vaid USA ning pangas vahetatakse ainult dollareid. Arvate, et nagu mujal maailmas, votab ka Hiinas lihtne rahavahetusprotsetuur moned minutid? Meil laks tund. Linnukeelsete dokumentide taitmine vaevu inglise keelt koneleva pangakontori manageri abiga vottis loviosa. Hotelli nimi, kodune aadress, telefoni number, rahavahetamise pohjus, passikoopia ning viisakoopia yhes, laks raha lugemiseks. Ka see vottis oma veerand tundi. Kyllap peeti vahepeal aru maailmapangaga ning kindlasti laks yks koopia koikidest dokumentidest ka Mao Ze Tungi maosoleomi keldrikorrusel asetsevasse riigi salajaste dokumentide arhiivi.
Kaisin ka Xianis, mis tundud Terrakota sodalaste poolest. Xianis oppisin, et kui hiina kodutu mees tipptunnil keset rahvarohket tanavat kustumatut sugutungi tundma peaks, ei pea ta paljuks ennast seal samas rahuldada. On ju ebatervislik kihki endas hoida ja eks seal see pika eluea saladus peitub. Zenzen on petekas. Mina kiitsin soliidset harrat vali naeruga, ema kattis silmad ning kaameral sai aku tyhjaks. Sodalased ise olid uhked!
Yleeile ohtul istusin Pekingis rongile plaaniga otse Vietnamisse soita ning Hiinale jargmine kord juba piiritagalt lehvitada (jah lopuks onnestus mul koht leida, kus yks synpaatne vanem meesterahvas kalendri, taskuarvuti ja kehakeele abil oige rongipileti myys). Teine Tom jai yheks paevaks veel Pekingisse ning lubasime jargmine kord kohtuda kas Hanoi KFC-s voi Hiina-Vietnami vahelises piiritsoonis viisatehingu ebaonnestudes. Kupeekaaslaseks sattus seekord vene keelt konelev vietnamlane, kes pyhadeks koju soitis kingituseks fotoseeria valgest tema jaoks hiiglaslikku kasvu tunduvast valgest reisikaaslasest. Koos soime vene komme, sihvkasid ning joime teed. Muide kui kupeekaaslastest raakida siis Pekingisse soites sain tuttavaks yhe noore lennukiinseneriga, kes linna saabudes mind oma otsekohesusega yllatas oeldes: I want to play with you! Veel meenus, et laoses pakuti mulle ka kohe bussist valjudes yhe liigagi naiseliku noormehe voi vastupidi poolt tasuta tuba nadalaks. Keeldusin molemast pakkumisest. Teine Tom tahtis toa pakkumise vastu votta plaaniga omanik sealt ise valja tosta.
Tagasi Hiina-Vietnami piirile. Eestlastel puudub ametlikult voimalus piirilt Vietnami viisat osta kuid kuna sellega on moned varem hakkama saanud, otsustasin ka proovida. Taskus monikymmend dollarit ning enesetunne suhteliselt kindel sain aru, et seekord asjad minu soovi jargi ei lahe. Olin ainus, kes oosel kell 03.00 rongist maha tosteti ja soovitati tagasi Nanningisse soita ning Vietnami esindust kylastada. Onneks leidsin yhe kuti, kes mulle rongipiletiks natuke hiina raha vahetas ning hommikul kell 8 joudsin tagasi Nanningisse. Onneks kohtusin kohe piltilusa hiina neiuga, kes mulle head kylma olut pakkus ning uskumatult hea headjobi kinkis. Loomulikult. Ainsana tervitas mind Nanningisse saabumisel vihm. Aga Hiina mind ei murra. Mitte Hiina. Jooksin kiirelt Vietnami saatkonda kus selgus, et ka paevadega olin veidi valearvestanud. Mul pole kolm kuud olnud vahet mis paev on (ohtud on reeded ja hommikud esmaspaevad) ja yks kord kui on vaja toopaeva, antakse mulle laupaev. Loomulikult oli saatkond kinni ja nii ma siin Hiinas passin. Eks paistab mis saab. Akki hakkan Hiinat veel armastama, olen siin varsti kolm nadalat olnud. Meie viimane jutt Teise Tomiga jai, et ta soidab paev hiljem Nanningisse, kust bussiga edasi Vietnamisse. Seega peaks ta kohale joudma tana ohtul ja lahengi vaatama, kas leian ta rongijaamast yles. Kui ei leia, ootab tedagi Vietnami piiril tore yllatus:D.
Ja Urmas (Paet), palun jata detsembrikuu kolme viimase nadala dotatsioon Team Estoniale meie suurriigi propageerimise eest maailmas saatmata. Peame Hiina missiooni labikukkunuks.
Loppu midagi positiivset ka: Hiina ise on ilus!
Alustan suhtlemisest. Kuna mina linnukeelt ei raagi, osutus see voimalikuks vaid yksikute tyytute Pekingi kunstitudengite voi vaheste noortega hotelli personali hulgast. Fred Jyssi vaidleks kirjeldatud hullule olukorrale kindlasti vastu aga tema on lindudega raakinud aastakymneid. Rongijaamast naiteks osutus Hiina-Vietnami rongipileti ostmine voimatuks, kuna pooletunnise fyysiliselt sisuka vestluse tulemusel sain aru, et piletimyyja ja tema ymber kogunenud jyngrid ei tea, et nende lounanaabriks on Vietnam. Selle ma siiski annaks neile andeks, avastasime ju meiegi monda aega tagasi uue riigi - Kambozsa Tai ja Vietnami vahel.
Interneti kasutamiseks avalikus netikohvikus (eesmargiks toenaoliselt laanemaailmaga sidepidamine ja Hiina hullust olukorrast raporteerimine) nouti meilt passi. Viimase puudumisel naidati viisakalt ust. Oigesti tehti ka, muidu oleks see blogi juba ammu yleval olnud ja Euroopa valgem.
Bank of China ei tea samuti, et Hiinale lounast Vietnami riisikybarad paistma hakkavad, kyllap rongijaama tytarettevote. Hiina vist arvabki, et paele nende eksisteerib maailmas vaid USA ning pangas vahetatakse ainult dollareid. Arvate, et nagu mujal maailmas, votab ka Hiinas lihtne rahavahetusprotsetuur moned minutid? Meil laks tund. Linnukeelsete dokumentide taitmine vaevu inglise keelt koneleva pangakontori manageri abiga vottis loviosa. Hotelli nimi, kodune aadress, telefoni number, rahavahetamise pohjus, passikoopia ning viisakoopia yhes, laks raha lugemiseks. Ka see vottis oma veerand tundi. Kyllap peeti vahepeal aru maailmapangaga ning kindlasti laks yks koopia koikidest dokumentidest ka Mao Ze Tungi maosoleomi keldrikorrusel asetsevasse riigi salajaste dokumentide arhiivi.
Kaisin ka Xianis, mis tundud Terrakota sodalaste poolest. Xianis oppisin, et kui hiina kodutu mees tipptunnil keset rahvarohket tanavat kustumatut sugutungi tundma peaks, ei pea ta paljuks ennast seal samas rahuldada. On ju ebatervislik kihki endas hoida ja eks seal see pika eluea saladus peitub. Zenzen on petekas. Mina kiitsin soliidset harrat vali naeruga, ema kattis silmad ning kaameral sai aku tyhjaks. Sodalased ise olid uhked!
Yleeile ohtul istusin Pekingis rongile plaaniga otse Vietnamisse soita ning Hiinale jargmine kord juba piiritagalt lehvitada (jah lopuks onnestus mul koht leida, kus yks synpaatne vanem meesterahvas kalendri, taskuarvuti ja kehakeele abil oige rongipileti myys). Teine Tom jai yheks paevaks veel Pekingisse ning lubasime jargmine kord kohtuda kas Hanoi KFC-s voi Hiina-Vietnami vahelises piiritsoonis viisatehingu ebaonnestudes. Kupeekaaslaseks sattus seekord vene keelt konelev vietnamlane, kes pyhadeks koju soitis kingituseks fotoseeria valgest tema jaoks hiiglaslikku kasvu tunduvast valgest reisikaaslasest. Koos soime vene komme, sihvkasid ning joime teed. Muide kui kupeekaaslastest raakida siis Pekingisse soites sain tuttavaks yhe noore lennukiinseneriga, kes linna saabudes mind oma otsekohesusega yllatas oeldes: I want to play with you! Veel meenus, et laoses pakuti mulle ka kohe bussist valjudes yhe liigagi naiseliku noormehe voi vastupidi poolt tasuta tuba nadalaks. Keeldusin molemast pakkumisest. Teine Tom tahtis toa pakkumise vastu votta plaaniga omanik sealt ise valja tosta.
Tagasi Hiina-Vietnami piirile. Eestlastel puudub ametlikult voimalus piirilt Vietnami viisat osta kuid kuna sellega on moned varem hakkama saanud, otsustasin ka proovida. Taskus monikymmend dollarit ning enesetunne suhteliselt kindel sain aru, et seekord asjad minu soovi jargi ei lahe. Olin ainus, kes oosel kell 03.00 rongist maha tosteti ja soovitati tagasi Nanningisse soita ning Vietnami esindust kylastada. Onneks leidsin yhe kuti, kes mulle rongipiletiks natuke hiina raha vahetas ning hommikul kell 8 joudsin tagasi Nanningisse. Onneks kohtusin kohe piltilusa hiina neiuga, kes mulle head kylma olut pakkus ning uskumatult hea headjobi kinkis. Loomulikult. Ainsana tervitas mind Nanningisse saabumisel vihm. Aga Hiina mind ei murra. Mitte Hiina. Jooksin kiirelt Vietnami saatkonda kus selgus, et ka paevadega olin veidi valearvestanud. Mul pole kolm kuud olnud vahet mis paev on (ohtud on reeded ja hommikud esmaspaevad) ja yks kord kui on vaja toopaeva, antakse mulle laupaev. Loomulikult oli saatkond kinni ja nii ma siin Hiinas passin. Eks paistab mis saab. Akki hakkan Hiinat veel armastama, olen siin varsti kolm nadalat olnud. Meie viimane jutt Teise Tomiga jai, et ta soidab paev hiljem Nanningisse, kust bussiga edasi Vietnamisse. Seega peaks ta kohale joudma tana ohtul ja lahengi vaatama, kas leian ta rongijaamast yles. Kui ei leia, ootab tedagi Vietnami piiril tore yllatus:D.
Ja Urmas (Paet), palun jata detsembrikuu kolme viimase nadala dotatsioon Team Estoniale meie suurriigi propageerimise eest maailmas saatmata. Peame Hiina missiooni labikukkunuks.
Loppu midagi positiivset ka: Hiina ise on ilus!
Wednesday, December 24, 2008
poisid, rahva kaitsejad,
Sõrve sääre tipust Narvani on meie maa
mehed...
võib vabalt hingata
ka Hiina müürini võib Eesti piirid lükata... ja pärast k6ike seda v6iksin ma v6idelda ämmaga..
emma-kummaga...
jaa.. jaa
ei taha siin teismelistele tydrukutele enesetapuks ideid anda, aga ega see hiina myyr nii vinge ka ole, sai Tsingis Khan sellega hakkama (laks isegi labi myyri), saab ka Savisaar samaga hakkama labi publikatsioonide loomulikult. Persse, see mees on iga penskari sultani staatusesse viinud oma retkedel(taaskord labi huumoriprisma-sorry pensjod) Ok Hiina myyr on v6imas ja ei tahaks seda kuidagi rohkem poliitikaga siduda...siiski...
Lugesin eile miskist valjaandest, et Igor WC Tung Mang prognoosib, jargmise aasta sugisesse kolossaalset majandus langust. Mainiti ara ka v6imalik paasteingel, kellest ei tahaks rohkem juttu teha.
Viimane ja esimene kokkupuude herr Tsink Plekk Mangiga oli mul Maalehe suvepaevadel m6ned aastad tagasi, kui istsuime samasse t6lda Vaba6humuuseumis. Arvasin alul, et vaga vinge maskott vankrit juhtima pandud, kuid kui 6ige piloot kohale ilmus haaras mid 6ud. Kas t6esti olid neiud kassas kaastundest miski bomshi rahvusmuuseumi territooriumile lubanud.
Olen tahtkujult veevajala, kuid kui jutt poliitikasse laskub tunnen end kui verevalaja. Vahe sellest, et aasta-poolteist tagasi oli popp ja noorte-vanada parane mangida lotot siis nyyd on yhiskonna kord nii pekkis, et laseme taas n6id-doktorid meile lausa majandus prognoosi tegema. Hoolsad lugejad saatsid vihjeks ka sellise lingi, kus ka vanale habemikule vesi peale t6mmatakse. http://hannesrumm.blogspot.com/2006/12/mida-ennustab-igor-mang.html . Hannesele tervitused!
Ei ole elukutseline kriitik, kuid sellised sharlataanid ei tekita vahimatki sympaatiat. Paev tagasi kohtusime yhe nn. tiibeti doktoriga, kes oskas keskealisel naisel(yllatatus-yllatus) peopesast valja lugeda, et tegemist v6ib olla hormoonida tasakaalutusega ja selle tarbeks kohe hulganisti ravimeid soovitada.
Tundub, et nende aril on 6nne, kui v6tta arvesse,et ameerikas valiti Georg Walter P66sas kahel korral ametisse tagasi. Ja saksa turist ei oska 8elda EI (mis tekitab ainult head meelt)
Hiina lainetel siiski. Kohalikult siiditurult on v6imalik endale osta kogu ilmalik varustus. Laksin endale papusi ostma ja esimene hind diesli jalatsitele ( kaugel originaalist, vaga kaugel, umbes sama kaugel, nagu on Madagaskar Eestist) oli 850 hyaani, l6puks l6ime kaed 100 raha peale. Seda tsirkust v6ib nautida, kui oled ara joonud 3-4 saku tumedat, vastasel juhul on tegemist ebameeldiva kauplamiskogemusega. Saku tumedast naen ainult und seega see ei olnud kaugeltki meeldiv ostukogemus.
Sain teada, kust "keelatud linn" enda nime sai. Hiina valitsejatel, nagu ka teistel valitsejatel enne naisliikumist, oli yrgne kihk endale haarem sobitada. Nii ka Hiina Mingide ja Huide dynastiate ajal. Sedapuhku rajati nn. Keelatud linn, mis tegelt oli keelatud ainult koledatele tydrukutele ja meestele. Hiina imperaatorid pidasid sarnaseid haaremeid, nagu tyrgi syltanid. Nende eluajal otsiti yle Hiina kokku ca 3000 piigat, kes neid l6bustasid. 3000 just selleparast, et rohkem kaunitare ei leidunud. Eestis oleks see number jaanud kuskile 40000-50000 neiu vahele. Kui meil oleks sarnae pordumajandussysteem keskajal toiminud, siis oleks vanalinna myyr l6unast vahemereni ulatunud, laanest oleks meri vastu tulnud, ja idast oleks Kaukasuse ahelik meile marku andnud tagasihoidlikusest. Egas eurolaul "Keelatud maa" tule lambist -me lihtsalt ei hyppa sellega, et meil ilusad piigad on.
Sõrve sääre tipust Narvani on meie maa
mehed...
võib vabalt hingata
ka Hiina müürini võib Eesti piirid lükata... ja pärast k6ike seda v6iksin ma v6idelda ämmaga..
emma-kummaga...
jaa.. jaa
ei taha siin teismelistele tydrukutele enesetapuks ideid anda, aga ega see hiina myyr nii vinge ka ole, sai Tsingis Khan sellega hakkama (laks isegi labi myyri), saab ka Savisaar samaga hakkama labi publikatsioonide loomulikult. Persse, see mees on iga penskari sultani staatusesse viinud oma retkedel(taaskord labi huumoriprisma-sorry pensjod) Ok Hiina myyr on v6imas ja ei tahaks seda kuidagi rohkem poliitikaga siduda...siiski...
Lugesin eile miskist valjaandest, et Igor WC Tung Mang prognoosib, jargmise aasta sugisesse kolossaalset majandus langust. Mainiti ara ka v6imalik paasteingel, kellest ei tahaks rohkem juttu teha.
Viimane ja esimene kokkupuude herr Tsink Plekk Mangiga oli mul Maalehe suvepaevadel m6ned aastad tagasi, kui istsuime samasse t6lda Vaba6humuuseumis. Arvasin alul, et vaga vinge maskott vankrit juhtima pandud, kuid kui 6ige piloot kohale ilmus haaras mid 6ud. Kas t6esti olid neiud kassas kaastundest miski bomshi rahvusmuuseumi territooriumile lubanud.
Olen tahtkujult veevajala, kuid kui jutt poliitikasse laskub tunnen end kui verevalaja. Vahe sellest, et aasta-poolteist tagasi oli popp ja noorte-vanada parane mangida lotot siis nyyd on yhiskonna kord nii pekkis, et laseme taas n6id-doktorid meile lausa majandus prognoosi tegema. Hoolsad lugejad saatsid vihjeks ka sellise lingi, kus ka vanale habemikule vesi peale t6mmatakse. http://hannesrumm.blogspot.com/2006/12/mida-ennustab-igor-mang.html . Hannesele tervitused!
Ei ole elukutseline kriitik, kuid sellised sharlataanid ei tekita vahimatki sympaatiat. Paev tagasi kohtusime yhe nn. tiibeti doktoriga, kes oskas keskealisel naisel(yllatatus-yllatus) peopesast valja lugeda, et tegemist v6ib olla hormoonida tasakaalutusega ja selle tarbeks kohe hulganisti ravimeid soovitada.
Tundub, et nende aril on 6nne, kui v6tta arvesse,et ameerikas valiti Georg Walter P66sas kahel korral ametisse tagasi. Ja saksa turist ei oska 8elda EI (mis tekitab ainult head meelt)
Hiina lainetel siiski. Kohalikult siiditurult on v6imalik endale osta kogu ilmalik varustus. Laksin endale papusi ostma ja esimene hind diesli jalatsitele ( kaugel originaalist, vaga kaugel, umbes sama kaugel, nagu on Madagaskar Eestist) oli 850 hyaani, l6puks l6ime kaed 100 raha peale. Seda tsirkust v6ib nautida, kui oled ara joonud 3-4 saku tumedat, vastasel juhul on tegemist ebameeldiva kauplamiskogemusega. Saku tumedast naen ainult und seega see ei olnud kaugeltki meeldiv ostukogemus.
Sain teada, kust "keelatud linn" enda nime sai. Hiina valitsejatel, nagu ka teistel valitsejatel enne naisliikumist, oli yrgne kihk endale haarem sobitada. Nii ka Hiina Mingide ja Huide dynastiate ajal. Sedapuhku rajati nn. Keelatud linn, mis tegelt oli keelatud ainult koledatele tydrukutele ja meestele. Hiina imperaatorid pidasid sarnaseid haaremeid, nagu tyrgi syltanid. Nende eluajal otsiti yle Hiina kokku ca 3000 piigat, kes neid l6bustasid. 3000 just selleparast, et rohkem kaunitare ei leidunud. Eestis oleks see number jaanud kuskile 40000-50000 neiu vahele. Kui meil oleks sarnae pordumajandussysteem keskajal toiminud, siis oleks vanalinna myyr l6unast vahemereni ulatunud, laanest oleks meri vastu tulnud, ja idast oleks Kaukasuse ahelik meile marku andnud tagasihoidlikusest. Egas eurolaul "Keelatud maa" tule lambist -me lihtsalt ei hyppa sellega, et meil ilusad piigad on.
Friday, December 19, 2008
Laose rindel muutusteta
nadal poolteist tagasi otsutasin mina natuke pikemaks ajaks Laosesse jaada, Tups aga sisenes Hiina Vahvavabariiki, sest tahtis enne ema Pekingisse j6udmist taielikust kaosest miskit selgust saada - optimist jobban6i!
Samal paeval kui Tups hommikul bussi peale laks suundusin mina tyypilisse Laose pulma. Eks see oli ka kindlasti yks p6hjuseid, mis otsustasin jaada. Nimelt olime eelneval 6htul,nagu Tups kirjutas, kohtunud austraalia neiudega, kes aastat paar Laoses elanud-tootanud ja yhel neist oligi pulmaks saatjat vaja :P
Nagu korralik pulm ikka hakkas peale argipaeval kell 12 :) seega minu kaaslane tuligi pulma, kui l6unale, mis tahtmatult natuke pikemaks pausiks venis kui algselt plaanitud. Minul ei olnud kuskile kiiret, seega saatsin tooinimesed tagasi kontorisse ja lubasin neid samas piirkonnas oodata 17-18 vahel. Kaheldi minu Lao keele oskuses, aga leidsin pikema otsimiseta paar laudkonda eemalt seltsimehed, kes 6ndsalt n6uka ajal olla p6llumajandust Moskvas 6ppimas kainud ja 7 aastat - kyllap doktori kraadiga agronoomidega tegemist :) ehk siis suhtluskeeleks kujunes ruski jaz6k ja mida rohkem 6lut seda ladusamalt vene keel kummalgi osapoolel valja kukkus.
Lao pulmas on kombeks 6lut juua yks haaval. Ehk siis kui sul kurk kuivab v6id avada pudeli, kallata stakan 6lut (teinekord ka kohalikku puskarit LaoLao) tais, korraga rindu t6mmata ja uus klaas kallata, ning sedapsi teha ring peale tervele lauale. Kusjuures see, kes parajasti klaasi tyhjendab, peab klaasitaitjat tanama ja paluma ka jargmise jooja tahelepanu, sest vastasel juhul on viimasel 6igus uus klaas veel eelv6tjale sisse joota, vaites, et mingit joomist ei ole toimunud. Langesin selle viguri ohvriks mitmel korral, alguses kogenematusest, hiljem janust :)
Ja siis muidugi, miljonite Lao naiste lemmik nagu ma seal ainukese valge mehena olin, paluti mind tansima. Egas Lao tants maarjamaisest lambaadast vaga erinegi, kui siis ainult selle poolest, et liigutakse ringis (kes aias-kes aias) ja liigutada tohib kasi ainult kyynarnukist alates, ehk siis p6hilaks langeb randmetele. Siinkohal sulgpalluritest lugejatele soovitaks Laose rahvatantsu soojenduseks, et hilisemaid v6imalikke randmevigastusi valtida.
Ei mingit puusan6ksu ei ole lubatud, vaikselt tatsud ringis kord suund ringliikumise suunas siis pilk partnerile pooratult. Krt eesti mees on tantsul6vi, eriti kui meestegas 6llelauas tagasi ei ole hoitud. No 6nneks hiljem muutus k6igi liikumine tiba syltjamaks ja ma sulasin enda sambasammuga peaaegu seltskonda. Kelle kuueks, kui tydrukute kolleeg mulle jargi saadeti tabas ta mind ringi keskelt kohalikele uusi tansusamme 6petamas :) ehk oligi paras aeg pruutpaariga hyvasti jatta, oma laane sekskultuuri pahed endaga kaasa v6tta ja linna laiama minna.
Ylejaanud poolteist nadalat ei teinud ma eriti midagi. Tydrukud olid r66msalt n6us enda motikaid paevaks minu valdusesse andama ja see andis mulle v6imaluse natuke suuremat perimeetrit oma loodusretkedel katta. Loodus on fantastiline, maed, joed waterfallid jne. Erinevalt ylejaanud Indo-Hiinast on Laos k6ige sympaatsema mulje jatnmud: keegi ei tuututa tanaval, ei tule sulle midagi myyma, inimsed on s6bralikud, toit on vaga maitsev ja odav, loodust juba mainisin. Kohe mitte ei saanud Laosest minema. Paevad moodusid loodusryppes raamatut lugedes, 6htuti vaiksed kohalikud napsid v6i siis Lao aroomisaun, millele jargnes massaazh (saun ja tund korralikku mudimist eesti rahas ca 60 EEK) no kohe mitte ei kippunud Tupsule jargnema. L6puks kolisin hotellistki valja, sest mangisime austraalia noorikuga natuke kodu. Viimasel paeval avaldas tydruk vaikse saladuse, et ta 11 aastat abielus olnud ja hetkelgi veel ametlikult r6ngastatud, v6tsime abielunaiste terviseks ja jatkasime 6dusat 6htut.
Kuidagi suutsin end siiski hommikul bussi peale sundida ja olen nyyd Edela-Hiinas. Tegemist Hiina mastaapides suht vaikse linnaga ca 1,3 miljonit hingelist siinsetel tanavatel ringi sagimas. Mis siin salata, esimesed muljed hiina inimsetest on vagagi negatiivsed: vaga larmakad, r8gisevad ja sylitavad igale poole kaasa arvatud bussidesse ja mujale siseruumidesse (kui nyyd m6tlema hakata, siis igale poole), k6ik krt suitsetavad igal pool, hetkelgi istun tossu pilves netisaalis.
Mitte yhtki s6na ingliskeelt ei raagi mitte keegi ja ei tee yldistusi, rahvusvahelised s6nad nagu kohv, internet jne on hiina keeles hoopis midagi muud. Ainukesena olen suutnud ennast arusaadavaks teha kysides teed WC-sse ja seda suht viimsel piiril olles ja oma naitlejameisterlikkuse mangu pannud. Sain Tammelt (s6ps, hetkel Melporris, hiina girlfriend) natuke s6navara ja ausalt olen proovinud seda kasutada, aga yks k6ik kuidas ma r6hke ei asetaks, oh taitsa perses noh, v6imatu, suudaks marslasega ka parmat vestlust arendada.
Lahen tunni parast rongi peale, mis peaks 39 tunni parast Pekingisse j6udma, kui k6ik hasti laheb, siis on Tups sadamas vastas ja dynaamiline duo jatkab taiskooseisus.
Samal paeval kui Tups hommikul bussi peale laks suundusin mina tyypilisse Laose pulma. Eks see oli ka kindlasti yks p6hjuseid, mis otsustasin jaada. Nimelt olime eelneval 6htul,nagu Tups kirjutas, kohtunud austraalia neiudega, kes aastat paar Laoses elanud-tootanud ja yhel neist oligi pulmaks saatjat vaja :P
Nagu korralik pulm ikka hakkas peale argipaeval kell 12 :) seega minu kaaslane tuligi pulma, kui l6unale, mis tahtmatult natuke pikemaks pausiks venis kui algselt plaanitud. Minul ei olnud kuskile kiiret, seega saatsin tooinimesed tagasi kontorisse ja lubasin neid samas piirkonnas oodata 17-18 vahel. Kaheldi minu Lao keele oskuses, aga leidsin pikema otsimiseta paar laudkonda eemalt seltsimehed, kes 6ndsalt n6uka ajal olla p6llumajandust Moskvas 6ppimas kainud ja 7 aastat - kyllap doktori kraadiga agronoomidega tegemist :) ehk siis suhtluskeeleks kujunes ruski jaz6k ja mida rohkem 6lut seda ladusamalt vene keel kummalgi osapoolel valja kukkus.
Lao pulmas on kombeks 6lut juua yks haaval. Ehk siis kui sul kurk kuivab v6id avada pudeli, kallata stakan 6lut (teinekord ka kohalikku puskarit LaoLao) tais, korraga rindu t6mmata ja uus klaas kallata, ning sedapsi teha ring peale tervele lauale. Kusjuures see, kes parajasti klaasi tyhjendab, peab klaasitaitjat tanama ja paluma ka jargmise jooja tahelepanu, sest vastasel juhul on viimasel 6igus uus klaas veel eelv6tjale sisse joota, vaites, et mingit joomist ei ole toimunud. Langesin selle viguri ohvriks mitmel korral, alguses kogenematusest, hiljem janust :)
Ja siis muidugi, miljonite Lao naiste lemmik nagu ma seal ainukese valge mehena olin, paluti mind tansima. Egas Lao tants maarjamaisest lambaadast vaga erinegi, kui siis ainult selle poolest, et liigutakse ringis (kes aias-kes aias) ja liigutada tohib kasi ainult kyynarnukist alates, ehk siis p6hilaks langeb randmetele. Siinkohal sulgpalluritest lugejatele soovitaks Laose rahvatantsu soojenduseks, et hilisemaid v6imalikke randmevigastusi valtida.
Ei mingit puusan6ksu ei ole lubatud, vaikselt tatsud ringis kord suund ringliikumise suunas siis pilk partnerile pooratult. Krt eesti mees on tantsul6vi, eriti kui meestegas 6llelauas tagasi ei ole hoitud. No 6nneks hiljem muutus k6igi liikumine tiba syltjamaks ja ma sulasin enda sambasammuga peaaegu seltskonda. Kelle kuueks, kui tydrukute kolleeg mulle jargi saadeti tabas ta mind ringi keskelt kohalikele uusi tansusamme 6petamas :) ehk oligi paras aeg pruutpaariga hyvasti jatta, oma laane sekskultuuri pahed endaga kaasa v6tta ja linna laiama minna.
Ylejaanud poolteist nadalat ei teinud ma eriti midagi. Tydrukud olid r66msalt n6us enda motikaid paevaks minu valdusesse andama ja see andis mulle v6imaluse natuke suuremat perimeetrit oma loodusretkedel katta. Loodus on fantastiline, maed, joed waterfallid jne. Erinevalt ylejaanud Indo-Hiinast on Laos k6ige sympaatsema mulje jatnmud: keegi ei tuututa tanaval, ei tule sulle midagi myyma, inimsed on s6bralikud, toit on vaga maitsev ja odav, loodust juba mainisin. Kohe mitte ei saanud Laosest minema. Paevad moodusid loodusryppes raamatut lugedes, 6htuti vaiksed kohalikud napsid v6i siis Lao aroomisaun, millele jargnes massaazh (saun ja tund korralikku mudimist eesti rahas ca 60 EEK) no kohe mitte ei kippunud Tupsule jargnema. L6puks kolisin hotellistki valja, sest mangisime austraalia noorikuga natuke kodu. Viimasel paeval avaldas tydruk vaikse saladuse, et ta 11 aastat abielus olnud ja hetkelgi veel ametlikult r6ngastatud, v6tsime abielunaiste terviseks ja jatkasime 6dusat 6htut.
Kuidagi suutsin end siiski hommikul bussi peale sundida ja olen nyyd Edela-Hiinas. Tegemist Hiina mastaapides suht vaikse linnaga ca 1,3 miljonit hingelist siinsetel tanavatel ringi sagimas. Mis siin salata, esimesed muljed hiina inimsetest on vagagi negatiivsed: vaga larmakad, r8gisevad ja sylitavad igale poole kaasa arvatud bussidesse ja mujale siseruumidesse (kui nyyd m6tlema hakata, siis igale poole), k6ik krt suitsetavad igal pool, hetkelgi istun tossu pilves netisaalis.
Mitte yhtki s6na ingliskeelt ei raagi mitte keegi ja ei tee yldistusi, rahvusvahelised s6nad nagu kohv, internet jne on hiina keeles hoopis midagi muud. Ainukesena olen suutnud ennast arusaadavaks teha kysides teed WC-sse ja seda suht viimsel piiril olles ja oma naitlejameisterlikkuse mangu pannud. Sain Tammelt (s6ps, hetkel Melporris, hiina girlfriend) natuke s6navara ja ausalt olen proovinud seda kasutada, aga yks k6ik kuidas ma r6hke ei asetaks, oh taitsa perses noh, v6imatu, suudaks marslasega ka parmat vestlust arendada.
Lahen tunni parast rongi peale, mis peaks 39 tunni parast Pekingisse j6udma, kui k6ik hasti laheb, siis on Tups sadamas vastas ja dynaamiline duo jatkab taiskooseisus.
Saturday, December 6, 2008
Vietnam-Laos
Avamere sukeldumispilet taskus jatsime hyvasti Nha Trangi ja merega ning lendasime pohja, Vietnami pealinna Hanoisse. Lendamine oli oige otsus, sest 30 tunnisest rongisoidust saastetud istmikulihaseid oleme viimasel ajal liigagi palju kasutama pidanud. Hanoi meid vaga ei imponeerinud ning jargmine peatus oli Laose pealinnas Vietianes. Bussireis sinna kestis 22 tundi ning ikka tavaparast rada: tagapingis tehti suitsu, voeti napsu ning yks vanem harrasmees, kes juhtus taas tapselt Tomi korvale, ei suutnud valja kannatada kaanulisi teid ning osendas pidevalt. Ka Vietiane ei pakkunud suuremat rahuldust ja jargmisel hommikul soitsime Vangviengi kesklaoses. Tegemist pisikese linnaga, mille peamine atraktsioon tubing - taispuhutud suure autokummiga mooda joge soit. Keskmiselt peaks distantsi labimine aega votma 2 tundi. Meil laks aga natuke teisiti ning juhtus ka, et ohtuks finishisse ei joutudki. Nojah, need kes joudsid olid muidugi vahemuses. Seletus sellele on lihtne. Joe kallastel on kymneid baare, veeatraktsioone, lokkeid, mudavanne ja tantsuplatse. Hiljuti tabati yks britt Inglismaal teeaares lehmaga no magamast ning ohver seletas juhtumit jargnevalt: kui ma naen teel rohtusoovat looma, ei saa ma mitte loomaga magamata jatta. Ainet voetud tollest toredast britist todesime ka meie, et baare ja igast veeatraktsioone nahes ei saanud mitte oma tubi istuma jaada. Baarimehed tombasid sind lahkelt koite ja ritvadega oma manu ning nii ta laks. Teisisonu on tegemist yhe pisikese isoleeritud valgeid noori pungil tais hullu linnaga, kus puhkus on valistatud. Meie kanada sobrannad teadsid raakida, et moll, mis Vangviengis toimub on vorreldav usa koolinoorte kevadvaheajaga mones Florida voi Mehhiko kuurortlinnas. Nende samade sobrannadega sai normiks ka pisikeses toas hulgakesi rahvusvahelisi suhteid praktiseerida. Ise kutsusid nad ennast conservative canadians - hm right.
Peale nadalast Vangviengis vedelemist ja yldist kurnatust (nyydseks oleme Aasias trippinud kaks kuud) tekkis kysimus, et kas selline ongi puhkus. Otsustasime kiirelt, et see, mis me teeme ei ole mitte puhkus vaid elustiil ning kohe hakkas kergem. Endale on omi ideid muidugi koige raskem maha myya aga seekord laks onneks. Vangviengis kohtasime ka vanu tuttavaid rootsi kutte kes esimestena sellest rassist naitasid, et nadal tubida (suurtes kogustes kanget viskit juua, vahe magada ning sellejuures huumorimeelt mitte kaotad) pole neile probleemiks. Probleemsed olid muidugi tagajarjed. Kolmandal kainel paeval olid Magnus ja Eric veel voodireziimil ning aegajalt valjastasid poiste kehad oraalsel teel sinna ladestunud myrkaineid.
Kujutan juba praegu ette naeratust teie nagudel kui ytlen, et ka meil ei ole enam palav. Oosel langeb temperatuur ca 15ni. Aga eks me oleme ise syydi, sest ega meil eriti sooje riideid pole. Seljakotid koos kogu eluks vajaminevaga kaaluvad ca 11 kilo. Aga saaks ka vahemaga. Mu ema naiteks, kes jouludeks Pekingisse soidab, tuleb sinna vaid kasipagasi, minu vana koolikotiga.
Eile juhtus meil Tomiga selline lugu, et kohalikus restoranis kohtasime kahte austraalia neiut, kes siin elavad ja tootavad ning kes viisid meid kiirelt kurssi laolaoga(riisist villitud 50 kraadise kangusega puskar). Lopetasime nende juures pisikeses kylas linnast veidi valjas segamas kokse, mida mina enne maitsndu ei olnud. Tooraineks oli laolao, jaa, mingi mustsostra siirup, ananass, oun, pahklid ja korvitsaseemned. Teisisonu koik soodav/joodav, mida neiude majapidamisest leida vois. Kogu kraam pandi mingisse purustusmasinasse ning siis korist alla. Enne mainisin, et ilmad lahevad oosel suhteliselt jahedaks aga see ei seganud Tomi, kes tanaoosel oues magas. Kyllap paastis teda kylmasurmast yks soojuskeha. Mina arkasin veidi varem, onneks voodist ning laksin koju. Teed endale pidin rajama labi sigade, veepyhvlite, kanade ja kohalike laste. Selles kylas naljalt valget meest ei kohata. Taas torkasid pahe vanad head kysimused: Tom, kus sa oled, mida sa teed? Teine Tom joudis koju paar tundi hiljem ja ka tervelt.
Muid uudiseid ka.
Toomas Sil elab jalas lihasooja uss. Uuristab saaremarjas naha all kaike ning ei taha ara surra ka peale teepuuoli kompressi. Me muiduei ei tea kahjuks kas teepuuoli on oige medikament usside tapmiseks aga miks mitte proovida.
Mina ei ole peale t-sargi, platude ja pisikese summa raha midagi suuremat ara kaotanud.
Kui teel on pulmad, pole bussijuhil probleemiks pulmalistega yhineda ning ypris suur klaas laolaod ara juua.
Kiri meie hotellitoa seinalt: Do not bring local girls and boys to your hotel room to make sex movies.
Homme hommikul soidame Hiina. Plaan kolme paevaga Pekingisse jouda ning seal kaks nadalat ringi vaadata. Lumerohkeid paevi Teile.
Peale nadalast Vangviengis vedelemist ja yldist kurnatust (nyydseks oleme Aasias trippinud kaks kuud) tekkis kysimus, et kas selline ongi puhkus. Otsustasime kiirelt, et see, mis me teeme ei ole mitte puhkus vaid elustiil ning kohe hakkas kergem. Endale on omi ideid muidugi koige raskem maha myya aga seekord laks onneks. Vangviengis kohtasime ka vanu tuttavaid rootsi kutte kes esimestena sellest rassist naitasid, et nadal tubida (suurtes kogustes kanget viskit juua, vahe magada ning sellejuures huumorimeelt mitte kaotad) pole neile probleemiks. Probleemsed olid muidugi tagajarjed. Kolmandal kainel paeval olid Magnus ja Eric veel voodireziimil ning aegajalt valjastasid poiste kehad oraalsel teel sinna ladestunud myrkaineid.
Kujutan juba praegu ette naeratust teie nagudel kui ytlen, et ka meil ei ole enam palav. Oosel langeb temperatuur ca 15ni. Aga eks me oleme ise syydi, sest ega meil eriti sooje riideid pole. Seljakotid koos kogu eluks vajaminevaga kaaluvad ca 11 kilo. Aga saaks ka vahemaga. Mu ema naiteks, kes jouludeks Pekingisse soidab, tuleb sinna vaid kasipagasi, minu vana koolikotiga.
Eile juhtus meil Tomiga selline lugu, et kohalikus restoranis kohtasime kahte austraalia neiut, kes siin elavad ja tootavad ning kes viisid meid kiirelt kurssi laolaoga(riisist villitud 50 kraadise kangusega puskar). Lopetasime nende juures pisikeses kylas linnast veidi valjas segamas kokse, mida mina enne maitsndu ei olnud. Tooraineks oli laolao, jaa, mingi mustsostra siirup, ananass, oun, pahklid ja korvitsaseemned. Teisisonu koik soodav/joodav, mida neiude majapidamisest leida vois. Kogu kraam pandi mingisse purustusmasinasse ning siis korist alla. Enne mainisin, et ilmad lahevad oosel suhteliselt jahedaks aga see ei seganud Tomi, kes tanaoosel oues magas. Kyllap paastis teda kylmasurmast yks soojuskeha. Mina arkasin veidi varem, onneks voodist ning laksin koju. Teed endale pidin rajama labi sigade, veepyhvlite, kanade ja kohalike laste. Selles kylas naljalt valget meest ei kohata. Taas torkasid pahe vanad head kysimused: Tom, kus sa oled, mida sa teed? Teine Tom joudis koju paar tundi hiljem ja ka tervelt.
Muid uudiseid ka.
Toomas Sil elab jalas lihasooja uss. Uuristab saaremarjas naha all kaike ning ei taha ara surra ka peale teepuuoli kompressi. Me muiduei ei tea kahjuks kas teepuuoli on oige medikament usside tapmiseks aga miks mitte proovida.
Mina ei ole peale t-sargi, platude ja pisikese summa raha midagi suuremat ara kaotanud.
Kui teel on pulmad, pole bussijuhil probleemiks pulmalistega yhineda ning ypris suur klaas laolaod ara juua.
Kiri meie hotellitoa seinalt: Do not bring local girls and boys to your hotel room to make sex movies.
Homme hommikul soidame Hiina. Plaan kolme paevaga Pekingisse jouda ning seal kaks nadalat ringi vaadata. Lumerohkeid paevi Teile.
Subscribe to:
Posts (Atom)